Bonjour, kallid kaasmaalased.
4 aastat ja Liina pole ikka suutnud Tõnu pikkusele järgi jõuda.
Täna alustame postitust üsna intrigeerivalt. Nimelt oleme mõlemad päikesepõletuse saanud. Okei. Võibolla mitte ainult päikese põletamise põletuse, aga maailma kõige tundlikuma nahaga Liina kannatab naha koorumise all küll. Ehk on see külma tuule ja kuuma päikese koos mõju? Huvitav (loe: täiega rõvv) aga on see, et nahk kuivab ainult pisikeste laikudena näos, mitte üleni. Ja see on paganama valus. Seega kui keegi oskab mingit ravi, või veel parem, ennetust soovitada, siis palun ärge hoidke end kommentaarides tagasi. Sest valus on. Tegelt ka. Seega jah, ilmad (loe: tuul) on siin külmaks läinud. Okroobris ootame juba lund. Tuul on siin igatahes mingi müstiline nähtus. See on tõsiselt läbilõikav ja jääkülm. Eestis te midagi sellist ei koge. Niiet tulge siia!
Igatahes. Oleme siin koletistega täidetud majas nüüd juba kaks nädalat elanud ja mõned alguses veidrad tundunud asjad on nüüdseks selgeks saanud. Nagu näiteks alljärgnev pilt.
Vabatahtlikud kartulipõllul rügamas. Vaatetornis väidetavalt farmi omaniku naine Eyglu.
Nägime seda külalisteraamatus esimesel päeval. Kui te arvate, et see meid ei hirmutanud, siis arvake üks kord veel. Eriti kui võtta arvesse fakti, et oma esimesel tööpäeval sinna samale põllule läksime. Tegelikkuses asi otseselt meid väga ei puuduta. Me oleme vabatahtlikud. Teeme tööd söögi ja elamispinna eest. Pildi autorid aga sattusid siia programmi kaudu, kus maksad nii farmis olemise eest kui ka oma lennupiletite eest. Töö on sama mis meil. Sama suhtumine on ka selle farmi nö päris töötajatel, kes saavad terve päeva (tihti ka nädalavahetusteti või niisama ületunde) rabades kätte islandi miinimumi ja kui te arvate jälle, et nad on õnnelikud, siis ehk te ei peaks rohkem midagi arvama.
Kui sa oled vallaline, siis võid järgnevalt lõiku lugeda. Kui ei ole, siis võid ka. Aga kui oled vallaline, siis tasub siia meie juurde tulla. Mitte meie suhtesse (muide, hurra meile neljanda aastapäeva puhul!), aga farmi. See on tuntud oma kosjasobitamise poolest, sest tuleval laupäeval abielluvad Eestis kaks siin kohtunud inimest. Eestlane ja ameeriklane. (Kui sa tead, kellest jutt, siis ütle meile ka!) Samuti oli väga visa tšehhi tüdruk, kes otsis kaaslast väga visalt. Kolmandal aastal õnnestus lõpuks. Abielupüünisesse langes norra tüüp. Ja muidu on siin ka päris palju võimalust kohata inimesi ning õppida erinevaid keeli, rääkida oma rahvuskaaslaste kohta lollusid ja narrida sakslasi nende vihase kõneviisi üle. Seda meie siin igatahes harrastame.
Teate neid pilte sellest mäest, mida me siit oma aknast näeme? Ei? Vaata siis allapoole. Mis on eriline selle mäe juures on see, et selles pole mitte midagi erilist. Arvasite, et on? Tõsiselt, ei ole mõtet selliseid asju arvata. See on täiesti tavaline mägi. Islandil on iga kolmas mägi esimesega sarnane. Meie, munamäelaste, jaoks muidugi mitte (kuid jutud meie Munamäest lõbustavad siinseid inimesi iga kell ja koht). Seega see on eriline mägi, mille juures pole midagi erilist. Meie jaoks on see tõeline märk sellest, et me Islandil oleme. Iga hommikune märk. Igatahes. Hoopis sellest tahtsin rääkida, et sel mäel on nimi ka. Nimelt mitte-abi-saamise-mägi. Inglise keeles kõlab see paremini - Mountain of no help. Islandi keeles ei kõla paremini - fjall engin hjalp. Isegi täiesti hääldatav, arvasid sa. Aga tegelt ei. Hääldus ei võrdu Islandi mitte kunagi kirjapildiga. Isegi mitte ligilähedaselt. Päriselt. Igatahes, sinna mäkke võib matkata ka. Üles saad 3 tunniga, alla saab kiiremini veereda. Võibolla. Me pole veel proovinud. Aga vaadet võib nautida sellegipoolest.
Mägi päikselise päevaga.
Mägi päikeseloojangul.
Mägi kuuloojangul.
Punapea mägi.
Kass mäeloojangul.
Nautige Eesti ilusaid värviliste puulehtedega kõnniteid, mida meil siin pole. Nautige meie eest ka.
T&L
No comments:
Post a Comment