Issand Egilsstaðir

Sæl,

Kui me esimeses postituses arutlesime variantide üle, miks me Islandile tulime, siis ei teadnud vastust veel me isegi. Nüüdseks oleme otsusele jõudnud. Me oleme peast põrunud. Ja lisaks sellele, või selle kinnituseks, elame me "Monster House`is".

Meie uues kodus on kõik olemas. Nagu näiteks? Müüt, mis kinnitab, et maja sai oma nime järves elava koletise kaudu. Pluss rahaline auhind koletise pildi eest. Rahvusvahelised hipid, kes arvavad, et Eesti on nii väike riik, et seal pole muusikat. Põhja keeratud radiaatorid (?) ja pärani aknad (??). Farmitöö, mis ei saa kunagi otsa. Taimetoit, mille kaudu me pool oma kehakaalust kaotame ja aknast paistvad mäed, mis ainult päikesega end näitama hakkavad. Ehk siis kord poole aasta jooksul.

Tõsi ta on, et hakkasime vabatahtlikeks. Elame Egilsstaðiris orgaanilise toidu farmi vabatahtlike majas, meil on oma väike narivoodiga tuba, soe vesi, tasuta (taime)toit, väga änksa pidevalt vahetuv rahvusvaheline vabatahtlike kaader ja palju kommi Islandi laupäevaselt kommirallilt. Vastab totaalselt tõele, et laupäeviti tasub osta magusat, sest kõik on 50% odavam. Tõsi on ka see, et me oleme Islandil olnud vaid 5 päeva ja juba oleme külastanud kahte välibasseini/kuumaveeallikat. Samuti on tõsi see, et pooltel islandi meestel on punane habe ja Liina on arust ära. Tõeste faktide hulka loeme ka selle, et hapendatud haikala meile pakutud ei ole. Ometigi ei saa me kinnitada fakti, et me päris normaalsed oleme, kuna tõepoolest tööd on siin tsipake rohkem kui palju. Aga samas jällegi tõsi ta on, et muskel kasvab.

Üsna kirjeldamatu tunne on siin olla tegelikult. Kui viimased nädalad Eestis veetsime kodudes puhates ja pidevalt tuli peale väike närvilisus, siis siin olles on see kuidagi nagu unustatud. Me oleme siin ja nüüd. Seda vist nimetataksegi hetkes elamiseks. Ja see on fantastiline.

 T&L