Issand Reykjahlid

Tere taas,

Vabandused siit külmalt maalt, et me pole ammu kirjutanud, lihtsalt sõrmed on alatasa nii jäätunud, et raske on trükkida. No hea küll. Katsun vähem valetada. Tegelikult on vahepeal nii palju asju juhtunud, et aeg lendab kiiremini kui me ise ja vaba momenti siia kirjutamiseks tuli ikka tükk aega mööda Islandit taga otsida. Aga näete, üles leidsime! Myvatnis oli. Igatahes. Alustame siis algusest. Ei. Alustame hoopis kõige ebatähtsamast.

Kel arvestus sassi läinud on, siis teadke, et oleme Islandil pesitsenud (vaid) kolm nädalat. Oleme kohtunud nii paljude uute inspireerivate inimestega (üks punkt põhjustest, miks tahtsime siia tulla), oleme korjanud umbes kolme aasta jagu rohkem kartuleid kui seni oma terves elus kokku, oleme näinud hulgi vapustavaid päikeseloojanguid ja iga kord kiljatanud, oleme näinud kolmel korral Northern Lightse ehk Aurora Borealist ehk Virmalisi, oleme käinud nii paljudes kuumaveeallikates/välibasseinides, et arvestus on sassi läinud, oleme söönud 3 nädalat taimetoitu ja pole kumbki kaalu kaotanud (?), oleme oma tallaalused päris kuumaks ajanud (okei. tegelt Island ise ajas. vaata pilti allpool), oleme (peaaegu) harjunud sellega, et kuum vesi haiseb siin nagu väga roiskunud mädamuna ja muuseas, oleme saanud ka oma esimesed tööd. Mida? Jah, te lugesite õigesti.

True story.

Mäkkesõit bussidel on siin üsna 50/50, jõuad üles või veered alla tagasi. 

Et siis. Me saatsime umbes 27 emaili (tegelt täpselt. lugesin ära) Reykjaviki restoranidele, hotellidele ja kohvikutele, olles ülimalt avatud kõigile pakkumistele, alustades nõude pesemisest kuni administratsiooni ja söögi valmistamiseni. Kirjutasime, et võime tööd alustada kasvõi homme, me pole üldse nõudlikud ja kui nad vajavad vaid ühte meist, on ka hästi. Mis te arvate, mitu kohta meile üldse vastasid (loe: ära ütlesid)? Õige vastus on 7. Mingite emailide saatmise käigus otsustasime saata ühe tööotsingu ka Myvatnisse. Ma isegi ei ole kindel, millest see otsus tuli. Okei. Tegelt vist sellest, et nad otsisid töötajaid 2ks ja pooleks kuuks. Ja kuivõrd me tahame Islandil siiski talvel pealinlased olla, siis oli see hea vahemaandumine. Ja arvake, kus me nüüd oleme? Jep. Seda sai juba pealkirjast teada. Saime tööle Myvatnist veits kilomeetreid kaugemale Reykjahlidi Daddi pizzarestorani ja selle alla kuuluvasse hostelisse. Töödeks on kõik need asjad mida te ette kujutada suudate. Pizzade tegemine, andministratsioon, tubade koristamine, nõude pesemine, köögi koristus, inimeste teenindamine, wc-pottide küürimine ja veel sada neli asja. Absoluutselt kõik. Ehk tegelikult täpselt see, mida me Islandilt otsima tulime. Vaheldust ja uusi inimesi. Need on siin absoluutselt esindatud. Jee!

Põhimõtteliselt. Saatsime oma (ilustatud) motivatsioonikirjad ja CV-d Daddi Pizzale neljapäeva õhtul. Tunni pärast tuli nende poolt positiivne kiri tagasi, reedel täpsustasime tööleasumise aega ja saabumise päeva ning pühapäeva hommikul sõitsime bussiga oma uude koju. Niimoodi käivad asjad Islandil. Ja vaadake kui ilusa tausta saatel! Ja teate kuidas veel Islandil asjad käivad? Ei? No lugege siis edasi. Kui peaks juhtuma, et keset mägede alleesid autol rehv katki läheb, siis lihtsalt oota järgmist autot (aga miks ka mitte bussi) peata see ohtralt kätega vehkides, räägi 15 minutit bussijuhiga juttu, lastes tal kutsuda puksiiri, andes oma krediitkaardi info ja lobisedes ilmast ja kõigest muust esmatähtsast, mis sest et buss on rahvast täis ja ilmselgelt graafikust maas ning siis mine tagasi oma autosse ja jää puksiiri ootama. Nii lihtne ongi.

JA! Muideks. Meil on oma kodu. Tegelikult lausa maja. Elutuba koos köögi (ja wifiga), magamistoa, (munalõhnalise veega) vannitoa ja veel viie magamistoaga, mida sel aastaajal kasutatakse vaid nädalavahetustel. See maja on loodud töötajatele, kuid me oleme siin talvel ainsad, kes kohapeal elavad. Mõnel nädalavahetusel tulevad siia paar koolilast taskuraha teenima, siis on majas meil ka seltsi peale üksteise. Et siis veelkord hurraa meile tööde ja oma maja puhul!

Aga ausalt, see tuul on siin küll täiesti halastamatu. Päriselt ka lükkab Liina täiesti teises suunas kui ta minna tahab. Niiet võtame muidu kahe minutilist teekonda tööle ette vähemalt pool tundi varem, ja siis pole ka üldse kindel, et üldse kohale jõuame. VÕI hakkame igal tööpäeval pizzasid sisse loopima, kaalume esimeseks palgapäevaks 109 kg (eraldi) ja ei tunne end enam kunagi tuulest ohustatuna. Kaalume veel variante.

Me tõesti ei jõua siia üldse tihti kirjutada, nagu te ehk olete märganud, aga pilte ja instagrammi võib ikka vahetevahel tšekata, sinna postitame tihedamini.  Vist.

T&L