Issand Móðir Jörð

Bonjour, kallid kaasmaalased.

4 aastat ja Liina pole ikka suutnud Tõnu pikkusele järgi jõuda.

Täna alustame postitust üsna intrigeerivalt. Nimelt oleme mõlemad päikesepõletuse saanud. Okei. Võibolla mitte ainult päikese põletamise põletuse, aga maailma kõige tundlikuma nahaga Liina kannatab naha koorumise all küll. Ehk on see külma tuule ja kuuma päikese koos mõju? Huvitav (loe: täiega rõvv) aga on see, et nahk kuivab ainult pisikeste laikudena näos, mitte üleni. Ja see on paganama valus. Seega kui keegi oskab mingit ravi, või veel parem, ennetust soovitada, siis palun ärge hoidke end kommentaarides tagasi. Sest valus on. Tegelt ka. Seega jah, ilmad (loe: tuul) on siin külmaks läinud. Okroobris ootame juba lund. Tuul on siin igatahes mingi müstiline nähtus. See on tõsiselt läbilõikav ja jääkülm. Eestis te midagi sellist ei koge. Niiet tulge siia!

Igatahes. Oleme siin koletistega täidetud majas nüüd juba kaks nädalat elanud ja mõned alguses veidrad tundunud asjad on nüüdseks selgeks saanud. Nagu näiteks alljärgnev pilt.

Vabatahtlikud kartulipõllul rügamas. Vaatetornis väidetavalt farmi omaniku naine Eyglu.

Nägime seda külalisteraamatus esimesel päeval. Kui te arvate, et see meid ei hirmutanud, siis arvake üks kord veel. Eriti kui võtta arvesse fakti, et oma esimesel tööpäeval sinna samale põllule läksime. Tegelikkuses asi otseselt meid väga ei puuduta. Me oleme vabatahtlikud. Teeme tööd söögi ja elamispinna eest. Pildi autorid aga sattusid siia programmi kaudu, kus maksad nii farmis olemise eest kui ka oma lennupiletite eest. Töö on sama mis meil. Sama suhtumine on ka selle farmi nö päris töötajatel, kes saavad terve päeva (tihti ka nädalavahetusteti või niisama ületunde) rabades kätte islandi miinimumi ja kui te arvate jälle, et nad on õnnelikud, siis ehk te ei peaks rohkem midagi arvama. 

Kui sa oled vallaline, siis võid järgnevalt lõiku lugeda. Kui ei ole, siis võid ka. Aga kui oled vallaline, siis tasub siia meie juurde tulla. Mitte meie suhtesse (muide, hurra meile neljanda aastapäeva puhul!), aga farmi. See on tuntud oma kosjasobitamise poolest, sest tuleval laupäeval abielluvad Eestis kaks siin kohtunud inimest. Eestlane ja ameeriklane. (Kui sa tead, kellest jutt, siis ütle meile ka!) Samuti oli väga visa tšehhi tüdruk, kes otsis kaaslast väga visalt. Kolmandal aastal õnnestus lõpuks. Abielupüünisesse langes norra tüüp. Ja muidu on siin ka päris palju võimalust kohata inimesi ning õppida erinevaid keeli, rääkida oma rahvuskaaslaste kohta lollusid ja narrida sakslasi nende vihase kõneviisi üle. Seda meie siin igatahes harrastame.  

Teate neid pilte sellest mäest, mida me siit oma aknast näeme? Ei? Vaata siis allapoole. Mis on eriline selle mäe juures on see, et selles pole mitte midagi erilist. Arvasite, et on? Tõsiselt, ei ole mõtet selliseid asju arvata. See on täiesti tavaline mägi. Islandil on iga kolmas mägi esimesega sarnane. Meie, munamäelaste, jaoks muidugi mitte (kuid jutud meie Munamäest lõbustavad siinseid inimesi iga kell ja koht). Seega see on eriline mägi, mille juures pole midagi erilist. Meie jaoks on see tõeline märk sellest, et me Islandil oleme. Iga hommikune märk. Igatahes. Hoopis sellest tahtsin rääkida, et sel mäel on nimi ka. Nimelt mitte-abi-saamise-mägi. Inglise keeles kõlab see paremini - Mountain of no help. Islandi keeles ei kõla paremini - fjall engin hjalp. Isegi täiesti hääldatav, arvasid sa. Aga tegelt ei. Hääldus ei võrdu Islandi mitte kunagi kirjapildiga. Isegi mitte ligilähedaselt. Päriselt. Igatahes, sinna mäkke võib matkata ka. Üles saad 3 tunniga, alla saab kiiremini veereda. Võibolla. Me pole veel proovinud. Aga vaadet võib nautida sellegipoolest.

 Mägi päikselise päevaga.

 Mägi päikeseloojangul.

 Mägi kuuloojangul. 

Punapea mägi.

Kass mäeloojangul. 

Au revoir,
Nautige Eesti ilusaid värviliste puulehtedega kõnniteid, mida meil siin pole. Nautige meie eest ka.

T&L

Issand Vallanes

Gott kvöld,

Kui Eestis rääkisime sõpradele, et läheme Islandile elama, ütlesid peaaegu eranditult kõik, et (apppiii kui laheeeee) me peame vist väga vihma ja külma armastama. Kahjuks peame teile pettumuse valmistama, sest me pole eriliselt külma ega vihma veel näinudki. Väljaarvatud hetk, kui astusime Keflaviki lennujaamast õue. Ja meie farmi saabumise õhtul. Töötanud oleme igatahes (väidetavalt) haruldase päikese käes. Issand Island?

Täna sai meie esimeses kodus igatahes täis nädalake. Nagu te olete aru saanud, elame ühika-tüüpi majas, mis on väljast kirju,  ja seest veel kirjum. Siin on alati palju rahvast. Kiire lühiülevaade oleks järgmine. Meie saabusime kolmapäeval, majas 11 inimest. Laupäeval lahkus 6. Samal päeval saabus 1 ja hiljem veel 4. Pühapäeval saabus 2. Teisipäeva lõunal saabus 1 ja õhtul veel 2. Lühiülevaade veel lühemalt: praegu on meid majas 16. Ehk täismaja pluss 2. Viimased magavad meie akna taga. Päriselt.  

Rahvuseid on siin veel uhkemalt. Terve posu (6) sakslasi, 5 prantslast ja käputäis muidusööjaid, nende hulgas ka meie ise. Taanlane, itaallane, hispaanlane ja 2 eestlast. Et seda sakslaste-prantslaste ülekaalu kuidagi pehmendada, õpivad kõik usinalt eesti keelt. Väga tähtsad väljendid on juba selged. Nagu kummitused kummutis ja muu esmatähtis. Prantslased näitavad nii kõrget romantika taset, et romantilisel Liinalgi on juba süda paha. Tehke ise omad järeldused. Sakslased õpetavad Liinale ammu õpitud ja üsna unustatud saksa keelt ja lõuna poolsed kordavad pidevalt omg-d. See on tegelikult tohutult lõbus. Eriti kui prantslased jälle naerma hakkavad. Ülehelikõrgusel ja -tugevusel.  

Töödeks on põhiliselt kartulite korjamine, täitsa käsitsi. Me pole veel kindlalt aru saanud, miks. Kas asi on orgaanilisuse pärast ajast maha jäänud või islandlaste kuue sõrme pärast või sest masinad teeks otse müügiks minevaid kartuleid katki või on veel mingi põhjus, mille peale me tulla ei suuda. Aga täitsa kindel on, et me näeme niimoodi põllul küürutades üsna nunnud välja. Vaadake ise. Ja muskel on ka oluliselt kasvanud. Tegelt ka.

Outfit Of  ((every)) (To)day.

Tõnu korjab naeratades ja heleda häälega Eesti laule lauldes. 

 Sakslasest vabatahtlik on väsinud. Aga me ei ole pahased. Maja reeglites on nii kirjas. 

Õhtuti pärast tööd möödub põhiline aeg kraanikausi ees seistes, püüdes küüsi puhtaks küürida. Aga see ei õnnestu kunagi. Nädalavahetusteti rallime omanikult laenatud autoga mägedes liiga jubedatel teedel, ujume kuumaveeallikates, sööme kommi ja mängime lauamänge. Elu on ilus. Ausõna.

T&L

Issand Egilsstaðir

Sæl,

Kui me esimeses postituses arutlesime variantide üle, miks me Islandile tulime, siis ei teadnud vastust veel me isegi. Nüüdseks oleme otsusele jõudnud. Me oleme peast põrunud. Ja lisaks sellele, või selle kinnituseks, elame me "Monster House`is".

Meie uues kodus on kõik olemas. Nagu näiteks? Müüt, mis kinnitab, et maja sai oma nime järves elava koletise kaudu. Pluss rahaline auhind koletise pildi eest. Rahvusvahelised hipid, kes arvavad, et Eesti on nii väike riik, et seal pole muusikat. Põhja keeratud radiaatorid (?) ja pärani aknad (??). Farmitöö, mis ei saa kunagi otsa. Taimetoit, mille kaudu me pool oma kehakaalust kaotame ja aknast paistvad mäed, mis ainult päikesega end näitama hakkavad. Ehk siis kord poole aasta jooksul.

Tõsi ta on, et hakkasime vabatahtlikeks. Elame Egilsstaðiris orgaanilise toidu farmi vabatahtlike majas, meil on oma väike narivoodiga tuba, soe vesi, tasuta (taime)toit, väga änksa pidevalt vahetuv rahvusvaheline vabatahtlike kaader ja palju kommi Islandi laupäevaselt kommirallilt. Vastab totaalselt tõele, et laupäeviti tasub osta magusat, sest kõik on 50% odavam. Tõsi on ka see, et me oleme Islandil olnud vaid 5 päeva ja juba oleme külastanud kahte välibasseini/kuumaveeallikat. Samuti on tõsi see, et pooltel islandi meestel on punane habe ja Liina on arust ära. Tõeste faktide hulka loeme ka selle, et hapendatud haikala meile pakutud ei ole. Ometigi ei saa me kinnitada fakti, et me päris normaalsed oleme, kuna tõepoolest tööd on siin tsipake rohkem kui palju. Aga samas jällegi tõsi ta on, et muskel kasvab.

Üsna kirjeldamatu tunne on siin olla tegelikult. Kui viimased nädalad Eestis veetsime kodudes puhates ja pidevalt tuli peale väike närvilisus, siis siin olles on see kuidagi nagu unustatud. Me oleme siin ja nüüd. Seda vist nimetataksegi hetkes elamiseks. Ja see on fantastiline.

 T&L

Issand Reykjavík

Tere teile, kes te meist 2443 kilomeetri kaugusele olete jäänud.

Jah, siin me nüüd oleme. Ei ole veel otsustanud, kas nutame või naerame. Kindel on igatahes see, et kõikjal meie ümber laiuvad sinised mäed, taevas on õhtuti tulipunane ja tuul nalja ei mõista. Õnneks oli päralejõudmise õhtul tuul nii suur, et viskas meid otse hotelli ukse ette. Saime taksoraha pealt kokku hoitud. Tegelikult tellisime endale eraldi bussi. Okei. Tegelikult ostsime tõesti bussisõiduks piletid, kuid olime terve suure bussi peale ainsad reisijad ja meid viidigi otse hotelli ette. Bussiaknast öösel avanev vaade oli suhteliselt Tartu poolt Viljandisse sisse sõites avaneva vaate sarnane. Ainult 47 korda suurem. Aga tõesti imeilus tänavatulede valguses kumav keerdus sõidutee. Hotellis on kõik lihtne. Ise aitad end uksest sisse, otsid paaniliselt juhiste järgi 3 minutit oma toa võtit, mille leiad pisikesest koodikapist ja tere ei tasu kellelegi öelda (loe: administratsiooni laud on tühi). Otsid oma toa üles, paned radika põhja ja sulged akna, kui oled kindlaks teinud, et väljas oli tõepoolest 7 kraadi. Võtad kergelt mädamuna lõhnalise dušši ja postitad instagrammi pildi oma heast elust. Väljaregistreerimine läheb ka sujuvalt. Paned võtme (administraatorita) registratuuri lauale ja korras! 

Kahjuks oled hotellile juba oma pangakaarti numbri andnud, seega ootad parajad 7 minutit ja saadki minema. Kõik toimib.

Reykjaviki lennujaama jõudes on hea plaan võtta takso, mis viib su ümber lennuvälja teise lennujaama. Mida google maps ei tunnista. Lendu oodates, millele sul pileteid pole, tasub tähelepanu pöörata kahele asjale. Esiteks, kõik toimib paremini ja kiiremini internetis. Teiseks kõigil islandlastel on kuus sõrme. Okei. Igatahes. Ei tasu arvata, et netist lennukile noorte piletid ostes saad kindla peale lennule ka koha. Sest ei saa. Hoopis ootelisti koha eest maksad. Lennukist maha jäädes tasub närvide rahustuseks tasuta allikavett juua. Edasi on mõistlik minna rendiautode infoletti, uurida hindade kohta ja seejärel rentida auto internetist, mis on ilmselgetel (?) põhjuselt 78 korda odavam. Aga seda maksab teha vaid juhul, kui omad krediitkaarti. Vastasel juhul ei tasu end ära see 3 tunnine otsimine, rendifirmasse sõitmine, Eesti panka helistamine, selgitamine, 62 kg pagasi kaasas kandmine ja tagasi lennujaama sõitmine. Seejärel on hea maha istuda, ohata ja osta viimasele lennukile täishinnaga piletid. Mis sest, et need maksavad sama palju kui Eestist Islandile lendamine. Lennukil saab harjutada kõrva islandlaste inglise keelega, mis kõlab nagu suu hapendatud haikala täis topitud poliitik. 

Tegelikult oleme me rõõmsad.

T&L

Issand Tallinn

Tere kõigile teile, kes te arvate, et see võib olla huvitav blogi. Tere sõpradele, kes olid nii head sõbrad ja kutsusid end meile külla. Tere meie vanematele, kes on täiesti hullud ja tegelt ka lasid meil ilma töö ja elukohata minna vulkaanide maale. Ei tegelt ka. Te olete hullud. Tere teile, keda teid lihtsalt huvitab Island, meid huvitab ka. 

Kes meid veel ei tunne (siis ma ei tea miks te seda blogi loete), siis oleme kaks (enda arvates) normaalselt noort inimest, kes pidasid vajalikuks oma ellu üks seiklus tuua. Miks just Island, te küsite? Sest see on peaaegu kõige esktreemsem koht kuhu minna. Näiteks. Või siis sest et meile meeldib Sigur Ros ja loodame seda koha peal kuulda. Või sest et Liina kardab külma ja loodab terve aasta kuumaveeallikas veeta. Või sellepärast et olime sellest töö ja kooli ja kodu igavesest kolmnurgast väsinud ja tahtsime ise oma elu juhtida. Või sest et kõik lähevad Austraaliasse ja me oleme hipsterid. Või sest me oleme karsklased ja ei jaksanud enam igal peol vabandada, miks me ei joo, Islandil on suurem osa inimesi meie masti. Või sest oleme peast põrunud ja tahame et kõik seda teaks. Take your pick.

Pakkisime oma väga vähendatud koosseisus asjad kokku (Liina jättis oma 42st kleidist siiski vapralt 32 maha) ja teeme kohe kohe oma elu esimese lennureisi Tallinnast Reykjaviki. Kuidas pakkida aastaks? Ausalt, pärast seda pakkimist ei oska ma ikka vastata. Riietest kaasa ainult parimad asjad (loe: ainult need asjad, mis kohvrisse mahuvad) ja muud asjad pmst minema visata? Me leidsime lihtsama variandi. Nimelt andsime oma (kola täs) korteri sõpradele, kes said rõõmsalt täiesti möbleeritud ja kõigeks eluks vajalike asjadega korterisse kohe sisse kolida. Kõik on õnnelikud. Pärast vajalike riiete ja saabaste kohvrisse laadimist ära unusta neist vähemalt paari veel minema viskamast, sest kõik ilmselgelt sinna 23 kilo sisse ei mahu. Seejärel istu ise kohvri peale ja anna hagu, et see kinni saada. Kui ei saa, ära muretse. Meie ka ei saanud. Muuhulgas pakkisime kaasa ka kaks Minu sarja Islandi raamatut, mis on kapsaks loetud ning kaks Islandi keele ja kultuuri õppimise õpikut, mis ei olnud just eriti üldse loetud. Aga tegime üksteise ees nägu, et olime keele õppimisega pingutanud ja pakkisime need tähtsalt kohvrisse. Õnnestus hästi. 

Mida siit blogist siis oodata? Ega me ise ka ei tea. Seega seiklusi lugeda saab siit raudselt! Sekka ka moest, külmetamisest, islandlastest, kultuurist, muusikast, toidust, naerust ja headest inimestest, ehk kõigest mis meid ennast huvitab. Kuulete kuidas Liina oma uutes Islandi-kleitides (loe: kasukates) hapendatud haigakala näost sisse ajab. Kuulete, kuidas Tõnu laavamägedel eluga riskides teile vapustavaid pilte üritab teha. Eestlaste ja islandlaste võrdlust kuulete ka kindlasti, aga valmistage end ette, sest nad on meist kuuldavasti paremad, ilusamad ja toredamad. Noh, igatahes kui teada tahate saada, siis tasub ikka vahepeal siin lugemas käia. Ja külla ootame ka kõiki. Lihtsalt, meil pole veel oma kodu. Seega ärge väga kiirustage. 

Ja esimese postituse lõpuks tahaksime tänada kõiki teid, kes te olete meisse uskunud, aidanud ja koos meiega rõõmustanud, et me nüüd tõepoolest siin oleme. Aitäh meie mõlema perekonnad, et olite piisavalt meisse uskuvad ja eriti aitäh Karlile, kes oma kõhklusi meiega ei jaganud, see oleks meid ehmatanud.. Oleksin ma siia tahtnud kirjutada. Aga aitäh Karl, et sa siiski jagasid selle viimase nädala jooksul oma kõhklusi meiega, sest muidu oleks see lõik palju igavam olnud. Aitäh Sennile ja Ragnarile, kes meid alati jõu ja nõu (ja asjadega) aitasid. Ja aitäh pisikesele Karlile, kes lihtsalt nii nunnu on! Aitäh Marile (kes meid ka ühe väga vajaliku asjaga varustas) ja aitäh Moonikale, kes kogu informatsiooniga meid super palju aitas. Ja aitäh kõigile teile, kes plaanite meile külla tulla.

Soovime teile terveks meie Islandi-aastaks palju rõõmu, et naerataksite ja kallistaksite üksteist, meid ja abivajajaid. Olge ikka sama head edasi ja lugege  meie blogi ka! 

T & L