Issand kuidas Reykjavikis tööd leida?

Reykjaviki oranž kummi supermees hoiab linnal kõrgel korstnas silma peal.

Teie ees on esimene üllitis sarjast nimega "Issand kuidas Islandil midagi teha." Sarja esimesest postitusest saate teada, kuidas me Reykjavikis tööd leidsime, kui te seda ise postituse pealkirjast aru ei saanud. Tulemas on ka juhised, kuidas korterit otsida, kuidas tõeline islandane olla, kuidas Islandil ellu jääda ja kuidas sellel maal reisides kõik võimalik kätte saada.

Alustades nüüd täitsa algusest, peame nentima, et Reykjavikis tööd saada on täpselt sama lihtne nagu internetis kirjeldatakse. Nimelt: a) saada emaile b) mine vestlusele c) asu tööle VÕI a) saada emaile b) käi ise kohapeal end pakkumas c) nuta d) saada veel 4 kuud emaile. Kogemusi on seinast seina, nagu kõike internetis. Meie üritasime ka emaile saata. Enne seda kui saime teada, et islandlased armastavad paberposti ja emailidele vastavad alles siis, kui keegi neil nuga kõri peal hoiab. Aga muidugi, erandid kinnitavad reegleid ja oma esimese töö Myvatnis saime siiski läbi emaili. Kes ei mäleta, millest ma sogan, värskendage oma mälu siin. Sealsete töölepingute lõppedes sõitsime Reykjaviki, lootuses kohvikute/restoranide/milleiganeste akende peal näha tööpakkumisi. Kui nüüd asjadest ette rutata, siis pean tunnistama, et pole siiani mitte ühtki näinud. 

Esimesel hommikul brunchitasime oma nüüdseks lemmikkohvikuks saanud kohvikus ja haudusime plaani, kuidas me maailma parimad tööd saame. Alguses mõtlesime, et poseerime tänavatel, kuni modelliagentuurid meid tabavad. Siis mõtlesime, et avame oma pagariäri maailma parimate saiakeste-küpsisetega, aga õnneks saime suht kiirelt aru, et selleks peab oskama küpsetada ka. Ja siis mõtlesime, et lähme lihtsalt küsime kohviku töötajatelt, kas nad teavad mingit kohta, kus abikäsi vajatakse. Mõistagi olime me ise väga avatud, ei löönud risti ette põrandate pesemise ega administratsiooni ees. Lubasime ka islandi keelt õppima hakata, kuid hiljem selgus, et selleks pole mitte mingit põhjust (väljaarvatud see, kui sa siia reaalselt elama jääd ja tahad oma kodu keelt mõista), sest juba lasteaialapsed õpivad inglise keelt. Igatahes nad teadsid küll ühte pizzakohta soovitada (ja me mõttes juba ohhetasime, et kas tõesti satume jälle pizzasid tegema?), kuid selleks ajaks kui meie sinna jõudsime, olid tunnid juba alanud töötajad juba leitud. Nii ka ülejäänud seitsmes kohas. Küll aga ühes kaheksandas restoranis polnud. Sisse astudes tabas meid õnnelaine, sattudes peale vahetusvanemale ja suutes endast isegi hea esmamulje luua. Seega saime juba järgmisel päeval vestlusele bossidega ja sellest järgmisel päeval asusime miljoni kohustusega ettekandjatena tööle. Nii lihtne oligi.

Islandi suurim kontserdimaja Harpa. Koos oma kahe mehega.

Nende mehikeste sõnumist pole me veel aru saanud. Aga kuidagi piinlik on küll. Järelikult kunst.

Islandil on asjad lihtsad. Oled sobiv kandidaat, siis asud homme tööle. Ei mingeid pikki katseaegu ega tasustamata proovipäevi. Kõik käib läbi lühikeste ja konkreetsete lepingute ning suurte palkade. Ja kui teiegi arvasite, nagu meie, et Islandil ei jäeta tippi, siis selle võite küll ümber mõelda. Samasuguse üllatusena saate endale bossi näol ka ristiema/isa. Meie bossideks ristivanemateks on abielupaar, seega saime tõesti nii ema kui isa, kes lisaks palga maksmisele aitavad ka korterit leida, tervise eest hoolitseda, anektoote rääkida, muretseda ja kallistada. Siin pole isegi mingit vajadust pingutada, et kellelegi meeldida, sa lihtsalt meeldid neile nagunii. Nagu jõulud oleks iga päev.

Sõdalane, keda Islandil pole.

Ja tema uhke kirik.

Kel meie puuduliku reklaami tõttu jäi mulje, et Islandil ei võetudki uut aastat vastu, siis teadke, et te eksisite ja lugege järgi siit. Aga teadke ka seda, et siinmaal uus aasta ikka veel alles algab, veel täna oli näha/kuulda erinevaid variatsioone õigel päeval õhku laskmast unustatud ilutulestikest. Seega, head uut, sõbrad!

T&L