Täiesti naeruväärne on Islandil töötada. Me päriselt ka naersime endale pisarad silma, kui esimese palgatšeki kätte saime. Nimelt. Teadupoolest valmistusime me selleks Islandi-(awesome)-aastaks ääretu kokkuhoiu, ääretult kesise keeleõppe ja ääretult rõõmsa meelega. Oma ääretu kokkuhoiuga suutsime aastaga oma meelest ikka märkimisväärselt palju tuhhe kõrvale panna. Aga teate mis? Me teenisime siin ühe kuuga pea sama palju kui aastaga Eestis töötades suutsime kõrvale panna. (Kuigi me siiski maksime üüri eest ja vahepeal natuke sõime ka. Ja Liina külastas oma hambaarstist hurmurit üsna üks kuni mitu korda. Miinus neli tarkusehammast hiljem lendasime Islandile.) No ajab ikka naerma küll. Seega, esimesel palgapäeval pidime erinevatel ajahetkedel üksteisele meelde tuletama, et me ei tulnud siia raha koguma ja et me tõepoolest tahame sinna hirmkallisse Reykjaviki juba enne jõule elama minna. Aga see selleks. Kui me esimest korda kohvikus käisime, siis me enam ei naernud. Noh, poes ei käi me enam näiteks ammu. Restoranides pidime ka müüjatele pidevalt meelde tuletama, et oleme kohalikud, kes veel keelt ei mõista ja oleme tõesti allahindlust väärt. Kuigi me tegelikult ei ole. Nii et pidime leppima tühja kõhu ja suure numbriga pangakontol. Esimese maailma probleemid?
Soku-soku.
Tööle mineku seiklusi jagub meil siin muidugi endiselt igaks päevaks. Mõni päev vihume restorani uisutades, tehes nende totaalselt etteplaneeritud piruettidega Kaie Kõrbelegi vaat et silmad ette, teine päev jõuame sinna veriste põskedega, olles just katsunud üksteisele silmi ette teha. See pole kunagi hea mõte. Kindel on igatahes, et uisuväli kasvab meie maja ees iga päevaga aina suuremaks, nii et kaalume juba tõsiselt uiskude ostmist. Seiklusi saab jalaga segada ka muidugi tööl. Klientidele pettumuse valmistamise osas oleme üsna tasemel. Ühel korral tegi meiega sõbralikku juttu naine, kes oli pärit Taist. Küsis ka meilt, kust me siis oleme. Vastus "Eesti" ajas teda aga segadusse ja tõi esile uue küsimuse: "Mis riigis see on?" Meie muidugi naersime ja olime igal muul võimalikul viisil ebaviisakad, kaasa arvatud selle suhtes, et teadsime, kus Tai asub. Klient sai ikka tõelise pettumuse osaliseks. Samuti pettusid meis väga familiaarsed mehed Itaaliast, kelle suureks ahastuseks me nende tänutaheks pakutavat veini vastu ei võtnud, ilmselgetel mitte-joomise põhjustel. Aga õnneks on ka üks klient, kes meis kunagi ei pettu. Või õigemini Liinas ei pettu. Viimase on endale nimelt üks kohalik silmarõõmuks valinud ja oma sebimistaktikana kasutab keele õpetamist. Ja selle all pean silmas, et räägib ta Liinaga ainult islandi keeles, nii kaua, kui soovitud asi tellitud saab. Üsna edukas on ta igatahes. Kummas, seda arvake ise. Aga Liina suudab islandikeelseid tellimusi vastu võtta juba küll: pizza suurus, nimi ja Liina telefoninumber.
Igatahes, kui nüüd võrrelda meie elu siin Eesti mugavustsooni eluga, siis oleme ikka päris paljudest asjadest loobunud. Näiteks arvamisest, et kui eile sadas maha 20 cm lund, siis jäelikult nüüd on talv. Ei ole. Homme on suvi (Daah). Kindlasti ka meeste moe jälgimisest. Sest nad kõik kannavad ruudulisi särke, aga iga päev erinevat (kujutage nüüd ette, kuidas avate oma riidekapi ja sealt vaatab ainsate riideesemetena vastu teksapüksid ja 148 ruudulist särki). Samuti oleme loobunud loogilisuse otsimisest. Seda lihtsalt pole. Poes pole asjadel hindu; pank on üks suur labürint, kust punktist a punkti b jõudmiseks pead läbi käima terve tähestiku ja hotellis soovitab administraator sul ekstra linad-tekid ise staffruumist leida. Loobunud oleme ka juustu ning lõhe söömisest. Sest siin on kaks varianti: a) neil pole poes hinda b) neil on nii suur hind, et sa katsud minestamist vältida ja põgened. Ilma juustu ja lõheta. Ning ühel hetkel loobusime raha peale mõtlemast. Sest muidu ei oleks üldse võimalik elu nautida, mida me ju siia ometigi tegema tulime. Võitnud oleme vist siiski rohkem, aga sellest on peale kahte ja poolt kuud veel vist vara rääkida.
Aga üks asi, millest siin igatahes loobuda ei saa, on looduse imetlemine. See muutub iga minutiga ja pole üldse tähelepanu väärt, kui jooksed (loe: ukerdad mööda jääd 7 tundi sadat meetrit ukseni) tuppa fotoka järele ja tagasi jõudes on 2 minutit tagasi suurepärane vaade juba asendunud lumetormiga. Kuigi lumetorm on siin väga suhteline mõiste. Meie jaoks tähendab see raevukat lume igas suunas lendlemist, külma ja toas olemist. Nende jaoks on selline ilm jalgsimatkaks, lühikeste varrukatega pluusi jaoks ja meie üle naermiseks. Väite peale, et õues on päris kõva torm, ütlevad nad, et see on lihtsalt talvine ilm, tormi pole veel te näinud. Eee. Kui te nüüd mingil väga kummalisel põhjusel tahate meile külla tulla, siis olete küll peast vähemalt sama põrunud, kui meie. Palju õnne.
Laavaväli liuvälja ees. Pluss imeilus paikeseloojang keskpäeval (?).
Islandil kipuvad millegipärast need asjad tihtipeale kõige keerulisemat rada pidi minema. Noh, et teed on ühtaegu lumised, porised, jäised ja rohelised (?). Või see, et päkapikud toovad lastele susside sisse tooreid kartuleid, kui need on halvasti käitunud (??). Või, et päkapikud pole mitte päka suuruses, vaid hoopis täis-mehe suuruses, ehk täismehepikud. Või et neil pole jõuluvana, vaid hoopis Gryla, kes pahad lapsed ära sööb (???). Kui sellest veel väheks jäi, siis neil on ka jõulukass, kes on kõike muud kui oma nime väärt. Ta nimelt nurrumise asemel hoopis sööb lapsi, kellele jõuluks uusi riideid ei kingita (????). Peale selle lakuvad need pikad päkapikud pidevalt lusikaid, varastavad kodudest potte-panne ja elavad peidetud linnas, ronides seal kivistunud laava tippudel ja hõisates oma õudsaid laule. Tõeline jõulu imemaa ju.
Islandi päkapikk nimega Hurðaskellir (Door-Slammer), kelle eesmärgiks elus ongi uksi paugutada. Eriti öösel (?).
Järgmine väga pikk päkapikk, kel nimeks Stekkjarstaur (Sheep-Cote Clod) , kes on loodud selleks, et lambaid ahistada (wait, what?).
Meie lemmik mitte-pikk on Þvörusleikir (Spoon-Licker), kes täiesti ilmselgelt murrab kodudesse sisse ja lakub seal lusikaid. Väljaspool tööaaega armastab ta aga meiega jämmida. Päris hea kitarrist teine.
Aga imedemaa on see tule ja jää maa sellegipoolest. Miks? Selleks suudame ette lugeda ikka üsna tõsiselt palju punkte. Nimelt 7. 1) Igas väikeses asulas (ja asulate vahel, kus on populatsioon vähemalt 1, on ujula 2) Sa ei tea kunagi, mida hommikul ärgates aknast võid näha. Kõik aastaajad on esindatud vähemalt korra nädala jooksul 3) Me saaksime Eestisse tagasi tulles minna uisutamise meistriliigasse (on see olemas?). 4) Siin võib iga kuu 2 päeva 100% tasustatult haige olla 5) Laupäeval saab kommi 50% odavamalt osta. 6) Kohalikud on hästi sõbralikud ja tööandja lükkab hommikul sul ukseesise ka lumest puhtaks, kui peaks (jälle) juhtuma, et öise
Tahaks iga pildi alla kirjutada, et see pole töödeldud, sest kardan, et te muidu ei usu. Aga päriselt. #Nofilter
Elu on ilus.
Ainus pilt mis me merereisi ajal tegime. Delfiini näed?
PPS! Meil on täiega koduigatsus ja meid hoiavad siin kinni praegu ainult need jubedad päkapikud, kellest raudpolt üks on lennukitelõhkuja ja teine piletiterebija. No tõepoolest. Issand Island.
No comments:
Post a Comment