Issand jõulud

Islandil on ikka üsna suurepärane elada. Kuritegevust siin pole, makse maksad vastavalt teenimisele, igas vanuses inimesed räägivad inglise keelt (ka need 90-aastased vanaprouad, keda teenindades sa tahad islandi keelt rääkivat inimest kutsuda), soe vesi on inimõigus ja lund on üle pea. Aga vahepeal on imelik ka. Näiteks jõulud. Plaanisime olla täisväärtuslikud islandlased (mis sest et keeleõpe on alles alguses) ja teha 24ndal kõik need veidrused kaasa, kuid siis tuli päris elu vahele ja nüüd peate leppima vaid veidruste tipuga. Siin nad on. 

1) 13 Yule Ladsi. Kahtlased täiskasvanud mehed, kes riietavad end katkistesse kudumitesse ja mängivad suuri päkapikke. Eesmärke on neil täpselt nii palju, kui neid endeid, igaühel üks. Nii on näiteks esindatud lambaahistaja, pannivarastaja (eesmärk: pannidelt koorikuid süüa), küünlavarastaja, kausi-lakkuja (et kaussidele ligi pääseda, peidab end kodudes voodi alla (nii hea meel, et meil ainult madrats on)), uksepaugutaja (eriti ablas ilmselgelt öösel) ja aknapiilur. Lastele jätavad nad susside sisse kingitusi või mädanenud kartuleid, olenevalt lapse käitumisest. Kuivõrd need tegelased ka reaalselt olemas on, siis on ka islandlaste suhtumine neisse natuke realistlikum kui päkapikkudesse, ehk neile jäetakse kingituste toomiseks ööseks akna lahti. Kuidas need lapsed surnuks ei külmu, on meile endiselt müsteerium. 

Mädanenud kartul=halb laps

Meil õnnestus Yule Ladsidel isegi külas käia (pildid on siin) aga see ei lõppenud väga hästi. Üks Yule Lads otsustas Liina varastada ja Tõnu otsustas aasta poisssõbra tiitlile kandideerides Liina päästmise asemel seda kõike hoopis pildistada. Õnnestus suurepäraselt. 

2) Gryla. Yule Ladside ema, pooleldi troll, pooleldi inimene, kapjade, sarvede ja 15ne sabaga. Legend ütleb, et Gryla elas oma lastega mägedes, kus toitu nappis. Aga õnneks oli linnas palju pahasid lapsi, kellest kõht hästi täis sai. 

Praeguseks on Gryla juba 200 aastat surnud, kuid no ilmselgelt räägivad vanemad oma lastele, et ta võib siiski iga hetk surnuist üles tõusta. Ja samas leiab Gryla kuju jõulude ajal hirmuäratavalt naermas Kringlani kaubanduskeskusest, lapsed hoiavad sealt heaga eemale. 

3) Jõulukass. Tema sööb (õnneks) vaid kord aastas, kuid ikkagi lapsi. Islandil on nimelt komme, et kõik peavad kingiks saama vähemalt ühe riietuseseme, kes ei saa, leiab end uuel aastal hoopis jõulukassi kõhust.

                   Jõulukass mujal maailmas.      Jõulukass Islandil.

4) Kodude dekoreerimine. Kui tahate isladlaste jõulustatud kodusid ette kujutada, siis mõelge Ameerika kodudele tavalistes jõulufilmides ja lisage sinna veel paar kujukest. Nii saate Islandi jõulude tunde kätte küll. Isegi kõige tagasihoidlikumad kodud on sõna otseses mõttes kaetud kõigega, mis poes saada oli ja mis vähegi jõule meenutas. Väga.. jõulune.

5) Jõuluõhtusöök. Islandlased istuvad lauda 5 minutit enne kuut, panevad teleka käima ja jäävad kõhtude korisedes ootama, kuni kirikukellad täpselt 18 löövad. Siis võib sööma hakata. Mitte mingeid erandeid pole lubatud. Söökideks on põhiliselt (mädandatud) (hapendatud) lihad ja kalad ja imeilus valge linnuke nimega rjupur, kelle söömine jääb meile endiselt arusaamatuks. 

Turistidele tehakse ka suuri jõulubuffeesid, kus sissepääs ühele algab umbes 60 eurost. Pakutakse kõikvõimalike islandipäraseid lihasid, leibasid ja erilisi magustoite. Üsna väärt minna, kui tahad maitseelamust, või oled lihtsalt lumetormi tõttu linna kinni jäänud, nagu meie olime. 

Midagi islandlaste söögilaualt.

6) Jõulumuusika. Islandlastel on oma jõulumuusika küll! Tervelt 2 laulu. Aga seda rohkem on põhjust nende üle uhke olla. Ja neid raadiost kordamööda mängida. Seega kui oled Islandil ette võtnud 8h teekonna autoga, siis parem ära pane raadiot käima, eks, usalda meid. 

7) Kingitused. Neid tehakse siin muidugi ohtralt. Peaaegu sama ohtralt, kui neid poodi tagasi viiakse. Nimelt on täiesti eeldatav, et ühe kingituse poes millegi vajalikuma vastu vahetad. Enamus poode on sellega arvestanud ja võtavad kinke vastu kuni jaanuari esimese nädala lõpuni. Vot kus. 

8) Kuusk. Islandil ei eksisteeri väga sellist asja nagu mets. Ometi armastavad nad sellest 3e puuga metsast need viimasedki endale koju lohistada. Kes ees see täiega mees. Nutikamad toovad koju hoopis tavalise raagus puu ja katavad selle miljoni karraga. Aga miks ka mitte? 

Nutikamad teist on ilmselt aru saanud, et me oleme ümber lokaliseerinud, aga sellest täpsemalt  juba järgmises postituses. Praeguseks on igatahes kindlaks saanud, et kui kellelgi on viimase hetke soov aastavahetuseks Reykjaviki tulla, siis meie juures saab öömaja täitsa kindlalt. 

Seniks aga ilusaid (musti) jõule ja palju head uueks aastaks, 

T&L

Issand islandamine

Laavamets.

Tänasel tormisel hommikul sai meil Islandil kolm kuud elatud. Sellise tähtsa päeva puhul otsustas siinne taevas, et on terve päev roosa, aga meil silm ka enam ei pilgu sellise asja peale. Nii normaalseks on saanud asjad, mida Eestis elades veel ettegi ei osanud kujutada. Nagu näiteks munalõhnalise veega peapesu või turistidele (valede) teejuhiste jagamine. Aga siiski on rohkem asju, mille peale üks meist jälle "Issand Island" ütleb.  See on tõesti imetabane maa, kuid inimesed siin on hullud, süsteemid nii keerulised, et selle jaoks pole isegi piisavalt keerulist iseloomusõna veel loodud ja meie kui turistide ja kohalike vahepealsed olevused, ei suuda jätta kõige peale naermata ja olemast õnnelikud, et just sellise maa valisime. Mõned näited asjadest, mis meid enim issandama panevad:

• Mäed. Nendest ei saa üle ega ümber. Selle mõtte igas mõistes. Nad on imeilusad, nii lumega kui lumeta. Meile tundus nii esimesel Islandil oldud päeval ja tundub ka nüüd, et mäed teevad iga pildi eriliseks. Pildistame neid nii palju, et oleme tõstiselt kaalunud selle blogi teema ja nime muutmist Issand Mägedeks. 
• Need naeruväärselt krussis teed kõrgel mägedes, kus pöördekohad ei ole turvatud (?). Sõidad nagunii närvid sama krussis kui teed, sest maantee on libe ja sula ja lumi ja suvi ühteaegu ja kui pööramise kohal ikka turvaääre asemel on ainult vabalangemise kuristik, siis on ikka issand küll. 

Järves on vesi alati +12C, mis tekitab külmal päeval kilomeetrise udu.

-20 ja talvevõlumaa.

• Nende palgasüsteem. Endiselt pole meil õrna aimugi, miks me saame: a) nii kõrget palka b) palgale lisaks toiduraha c) toidurahale lisaks tasuta pitsasid d) haiguhüvitist 13h eest, millest oleksime töötanud vaid 6h ja e) tormi ajal mitte töötamise eest palka.
• Laguunid. Täiesti tavapärane, et sõidad rahulikult autoga ja järsku vaatad - miski kuskil aurab. Pead siis auto kinni, koorid end paljaks ja lähed suplema. Täiesti normaalne. 
• Hinnad. Väljas söömas käimine on kas luksus või arulagedus, sellest me veel aru saanud pole. Igatahes ühe taldriku hind kiirtoidukohas on minimaalselt 15 eurot. Restorani minna tasub ainult selleks, et vaadata neid inimesi, kes oma 60 euroseid taldrikutäisi viimse tilgani lakuvad. Muidugi tasuta vett võib ka igalpool juua. Ja silmi pööritada.
• Kohvikud. Siin on kummaline komme ühendada kohvikud poodidega. Nagu, olime kergelt üllatunud, kui nägime, et raamatupood ja kohvik on omavahel üks suur pood. Ehk siis võid uusi raamatuid sirvida, neile natuke lattet peale loksutada ja kergema südame (ja rahakotiga) koju minna. Aga tõeliselt üllatusime siis, kui nägime, et telefonipoodki on selle naeruväärsena tunduva trendi üle võtnud. Tellid siis mõnusalt kleepuva kakao vahukoorega ja lähed näpid samal ajal uusimat iphone? Miks? Või on see ehk mingi geniaalne ärinipp, mis paneb kliendi rikutud toote ära ostma? Seega teil ei tasu imestada, kui Islandile tulles näete, et pesupoe riiulite vahel on lauad inimestega, kes sinu rinnahoidjasuuruse ees kohvi joovad. 
• Lambad. Suvel söövad nad rohtu ja talvel söövad lund. Mingi ilm neid ei morjenda. Ja just neid võid tormi ajal akna taga lendamas näha. Hea enne und kokku lugeda.
• Jõulud. Alustades 13st Yule Ladsist, kes lakuvad lusikaid, paugutavad uksi (öösel), varastavad küünlaid/potte/lapsi ja lõpetades Grylaga, Yule Ladside emaga, kes jõulu ajal halvad lapsed ära sööb. Keskele jääb veel väga segadusse ajava nimega jõulukass, kes mitte ei nurru, vaid samuti sööb lapsi, nimelt neid, kellele jõuluks uusi riideid kingitud pole. 
• Coca-cola. Nimelt on Island maailma tabelis esimesel kohal, juues rahvaarvu kohta kõige rohkem seda kahtlast suhkru-ollust. Aga samal ajal ei tunnista nad coca-cola jõuluvana. Ega luba McDonald´seid oma maale. 
• Päike. Hommikul kell 8 ärgates on pime. Lõunal kell 15 koju minnes on pime. Koguaeg on pime. Mis müstilisest 4h valgusest nad siin räägivad?
• Arhitektuur. Peasissepääsud asuvad teisel korrusel. Ja uksed käivad sissepoole. Ehk kui on (jälle) hullumeelne lumetorm, siis ei pea väga põdema, et lumi on ukse täis tuisanud. Saab hoopis rahulikult välja jalutada, ja meie ühekordse maja katuseni tõusnud lume ukse eest ära rookida.
• Lumetorm. Islandlaste jaoks koerailm, eestlaste jaoks Delfi uudis.

Aurav Island.

Islandil elatud kuud: 3

Islandil ujutud kuud korrad: 110

Islandilt tehtud pilte: 3046, mägedest 3000

Küpsetatud pizzasid: 4673, neist söödud 2954

Tõusnud kaal: Liinal +10, Tõnul -10

Tänase kolme kuuga lõppesid ka meie esimesed töölepingud, seega nüüd pakime kotte ja võtame suuna kodu Reykjaviki poole. Tegelikult esialgu lihtsalt nädalaks, et ilma ja maad kuulata. Seega kui peaksite kusagil (delfis) nägema pilte kahest eestlasest, kes on kõrvupidi maa külge jäätunud, siis need oleme ilselgelt meie. Aga kui teil kellelgi peaks mingil põhjusel lumeigatsus olema, siis tulge siia, lund on siin tõesti sõna otseses mõttes kõriauguni. Ja lauguunis on tõeliselt ilus lumehelbeid lugeda, uskuge meid.

T&L

Issand Dimmuborgir

Täiesti naeruväärne on Islandil töötada. Me päriselt ka naersime endale pisarad silma, kui esimese palgatšeki kätte saime. Nimelt. Teadupoolest valmistusime me selleks Islandi-(awesome)-aastaks ääretu kokkuhoiu, ääretult kesise keeleõppe ja ääretult rõõmsa meelega. Oma ääretu kokkuhoiuga suutsime aastaga oma meelest ikka märkimisväärselt palju tuhhe kõrvale panna. Aga teate mis? Me teenisime siin ühe kuuga pea sama palju kui aastaga Eestis töötades suutsime kõrvale panna. (Kuigi me siiski maksime üüri eest ja vahepeal natuke sõime ka. Ja Liina külastas oma hambaarstist hurmurit üsna üks kuni mitu korda. Miinus neli tarkusehammast hiljem lendasime Islandile.) No ajab ikka naerma küll. Seega, esimesel palgapäeval pidime erinevatel ajahetkedel üksteisele meelde tuletama, et me ei tulnud siia raha koguma ja et me tõepoolest tahame sinna hirmkallisse Reykjaviki juba enne jõule elama minna. Aga see selleks. Kui me esimest korda kohvikus käisime, siis me enam ei naernud. Noh, poes ei käi me enam näiteks ammu. Restoranides pidime ka müüjatele pidevalt meelde tuletama, et oleme kohalikud, kes veel keelt ei mõista ja oleme tõesti allahindlust väärt. Kuigi me tegelikult ei ole. Nii et pidime leppima tühja kõhu ja suure numbriga pangakontol. Esimese maailma probleemid?

Soku-soku.

Tööle mineku seiklusi jagub meil siin muidugi endiselt igaks päevaks. Mõni päev vihume restorani uisutades, tehes nende totaalselt etteplaneeritud piruettidega Kaie Kõrbelegi vaat et silmad ette, teine päev jõuame sinna veriste põskedega, olles just katsunud üksteisele silmi ette teha. See pole kunagi hea mõte. Kindel on igatahes, et uisuväli kasvab meie maja ees iga päevaga aina suuremaks, nii et kaalume juba tõsiselt uiskude ostmist. Seiklusi saab jalaga segada ka muidugi tööl. Klientidele pettumuse valmistamise osas oleme üsna tasemel. Ühel korral tegi meiega sõbralikku juttu naine, kes oli pärit Taist. Küsis ka meilt, kust me siis oleme. Vastus "Eesti" ajas teda aga segadusse ja tõi esile uue küsimuse: "Mis riigis see on?" Meie muidugi naersime ja olime igal muul võimalikul viisil ebaviisakad, kaasa arvatud selle suhtes, et teadsime, kus Tai asub. Klient sai ikka tõelise pettumuse osaliseks. Samuti pettusid meis väga familiaarsed mehed Itaaliast, kelle suureks ahastuseks me nende tänutaheks pakutavat veini vastu ei võtnud, ilmselgetel mitte-joomise põhjustel. Aga õnneks on ka üks klient, kes meis kunagi ei pettu. Või õigemini Liinas ei pettu. Viimase on endale nimelt üks kohalik silmarõõmuks valinud ja oma sebimistaktikana kasutab keele õpetamist. Ja selle all pean silmas, et räägib ta Liinaga ainult islandi keeles, nii kaua, kui soovitud asi tellitud saab. Üsna edukas on ta igatahes. Kummas, seda arvake ise. Aga Liina suudab islandikeelseid tellimusi vastu võtta juba küll: pizza suurus, nimi ja Liina telefoninumber.

Igatahes, kui nüüd võrrelda meie elu siin Eesti mugavustsooni eluga, siis oleme ikka päris paljudest asjadest loobunud. Näiteks arvamisest, et kui eile sadas maha 20 cm lund, siis jäelikult nüüd on talv. Ei ole. Homme on suvi (Daah). Kindlasti ka meeste moe jälgimisest. Sest nad kõik kannavad ruudulisi särke, aga iga päev erinevat (kujutage nüüd ette, kuidas avate oma riidekapi ja sealt vaatab ainsate riideesemetena vastu teksapüksid ja 148 ruudulist särki). Samuti oleme loobunud loogilisuse otsimisest. Seda lihtsalt pole. Poes pole asjadel hindu; pank on üks suur labürint, kust punktist a punkti b jõudmiseks pead läbi käima terve tähestiku ja hotellis soovitab administraator sul ekstra linad-tekid ise staffruumist leida. Loobunud oleme ka juustu ning lõhe söömisest. Sest siin on kaks varianti: a) neil pole poes hinda b) neil on nii suur hind, et sa katsud minestamist vältida ja põgened. Ilma juustu ja lõheta. Ning ühel hetkel loobusime raha peale mõtlemast. Sest muidu ei oleks üldse võimalik elu nautida, mida me ju siia ometigi tegema tulime. Võitnud oleme vist siiski rohkem, aga sellest on peale kahte ja poolt kuud veel vist vara rääkida.

Aga üks asi, millest siin igatahes loobuda ei saa, on looduse imetlemine. See muutub iga minutiga ja pole üldse tähelepanu väärt, kui jooksed (loe: ukerdad mööda jääd 7 tundi sadat meetrit ukseni) tuppa fotoka järele ja tagasi jõudes on 2 minutit tagasi suurepärane vaade juba asendunud lumetormiga. Kuigi lumetorm on siin väga suhteline mõiste. Meie jaoks tähendab see raevukat lume igas suunas lendlemist, külma ja toas olemist. Nende jaoks on selline ilm jalgsimatkaks, lühikeste varrukatega pluusi jaoks ja meie üle naermiseks. Väite peale, et õues on päris kõva torm, ütlevad nad, et see on lihtsalt talvine ilm, tormi pole veel te näinud. Eee. Kui te nüüd mingil väga kummalisel põhjusel tahate meile külla tulla, siis olete küll peast vähemalt sama põrunud, kui meie. Palju õnne.

Laavaväli liuvälja ees. Pluss imeilus paikeseloojang keskpäeval (?).

Siilike mäeke udus.

Islandil kipuvad millegipärast need asjad tihtipeale kõige keerulisemat rada pidi minema. Noh, et teed on ühtaegu lumised, porised, jäised ja rohelised (?). Või see, et päkapikud toovad lastele susside sisse tooreid kartuleid, kui need on halvasti käitunud (??). Või, et päkapikud pole mitte päka suuruses, vaid hoopis täis-mehe suuruses, ehk täismehepikud. Või et neil pole jõuluvana, vaid hoopis Gryla, kes pahad lapsed ära sööb (???). Kui sellest veel väheks jäi, siis neil on ka jõulukass, kes on kõike muud kui oma nime väärt. Ta nimelt nurrumise asemel hoopis sööb lapsi, kellele jõuluks uusi riideid ei kingita (????). Peale selle lakuvad need pikad päkapikud pidevalt lusikaid, varastavad kodudest potte-panne ja elavad peidetud linnas, ronides seal kivistunud laava tippudel ja hõisates oma õudsaid laule. Tõeline jõulu imemaa ju.

Islandi päkapikk nimega Hurðaskellir (Door-Slammer), kelle eesmärgiks elus ongi uksi paugutada. Eriti öösel (?).

Järgmine väga pikk päkapikk, kel nimeks Stekkjarstaur (Sheep-Cote Clod) , kes on loodud selleks, et lambaid ahistada (wait, what?).

Meie lemmik mitte-pikk on Þvörusleikir (Spoon-Licker), kes täiesti ilmselgelt murrab kodudesse sisse ja lakub seal lusikaid. Väljaspool tööaaega armastab ta aga meiega jämmida. Päris hea kitarrist teine.

Aga imedemaa on see tule ja jää maa sellegipoolest. Miks? Selleks suudame ette lugeda ikka üsna tõsiselt palju punkte. Nimelt 7. 1) Igas väikeses asulas (ja asulate vahel, kus on populatsioon vähemalt 1, on ujula 2) Sa ei tea kunagi, mida hommikul ärgates aknast võid näha. Kõik aastaajad on esindatud vähemalt korra nädala jooksul 3) Me saaksime Eestisse tagasi tulles minna uisutamise meistriliigasse (on see olemas?). 4) Siin võib iga kuu 2 päeva 100% tasustatult haige olla 5) Laupäeval saab kommi 50% odavamalt osta. 6) Kohalikud on hästi sõbralikud ja tööandja lükkab hommikul sul ukseesise ka lumest puhtaks, kui peaks (jälle) juhtuma, et öise lumetormi "kerge saju" tõttu sa ust avada ei saa. 7) Siin on koopad, kuhu võid omal vastutusel ujuma minna. Ja vesi on seal pluss 43. Onju imeline?

Tahaks iga pildi alla kirjutada, et see pole töödeldud, sest kardan, et te muidu ei usu. Aga päriselt. #Nofilter

Elu on ilus.

PS! Väike vihje, kui keegi teist hulludest peaks praegu mõtlema, et tahaks nüüdsama Islandile sõita ja minna merele vaalu vaatlema. Alusta sellest, et mõtle ümber. Ongi kõik. Okei. Kui sa siiski lähed, siis õpi meie kogemustest: a) pane selga 24 kihti riideid, sest külm pole see just kõige täpsem sõna selle tunde jaoks. b) ära kuula neid teenindajaid, kes ütlevad, et "natuke loksutab." c)kasuta seda aega, kui sul veel hea olla on ja naerata delfiinidele d) katsu neid pildistada ja ära tee loksumisest välja. e) ära roni laevale, kui sul on merehaigus. f) ära roni laevale ka siis, kui sul ei ole merehaigust. g) eemalda 20  kihti riideid, sest süda on paha ja vajad palju värsket õhku. h) oksenda üle reelingu. i) katsu sirgelt horisonti vaadata, et mitte rohkem oksendada, samal ajal kui teised vaalu vaatavad. j) tee nägu, et sa ei pane tähele neid kaneelirulle ja kakaod, mida sulle jagatakse. k) oksenda veel üle reelingu. l) tunne lainete kõikumist vähemalt järgmised 3 päeva. m) ära enam kunagi sellist lollust tee, et ronid talvel laevale. Pmst. Whale watching = wave watching.

Ainus pilt mis me merereisi ajal tegime. Delfiini näed?

PPS! Meil on täiega koduigatsus ja meid hoiavad siin kinni praegu ainult need jubedad päkapikud, kellest raudpolt üks on lennukitelõhkuja ja teine piletiterebija. No tõepoolest. Issand Island.

Issand Lofthellir

Noaga lõigatud mäetipud on siin praegu mägedemoes esikohal.

Laavaväljad on samaaegselt hirmuäratavad ja vapustavad. Kumb ülekaalus on, seda otsustage ise.

Ühel päikeselisel (tegelikult mitte) päeval otsustasime, et nüüd on tulnud meie elus (loe: islandi aastal) kätte aeg, kus tuleb oma elud mängu panna, et näha tõelist ilu. Viskasime siis kasukad selga ja sõitsime kohtuma ühe väga tulipunase habemega islandi mehega, kes meid lahkesti oma jääst kuningriiki viis (ta üldse ei laulnud "Let it go-d"). (Tegelikult see mees oli hull! Päriselt. Pidevalt jäi auto seisma, sest ta nägi jälle mõnda trolli. Ei saa öelda, et ta oleks end eriti häbenenud ja ei saa öelda, et me oleks seda ka eeldanud.) Kõigepealt vabandused vale informatisooni eest, nimelt väitsime siin üks kuni mitu postitust tagasi, et nimi Liina on siin inimeste seas üsna kasutusel olev nimi. Valetasime. See on kasutusel olev nimi küll, kuid hoopis autode seas populaarne. Seega istusime auto-Liinasse sisse ja hakkasime sisemaale sõitma. Sõna kõige otsesemas mõttes üldse üle kivide ja kändude. Või tegelikult üle laava väljapursete ja laavakivimürakate. Liina oli terve retke üsna tubli, vajas vahepeal vaid patsutamist ja suri vaid mõned korrad ära. Jätame teile otsustada, kummast Liinast jutt käib.

 Laavalagendik.

Laavapatsikesed.

 Neljajalgne/veoline auto-Liina

Ühel hetkel jätsime auto-Liina kus seda ja teist, vahetasime saapad naeltega kummarite vastu ja jalutasime üle 4000 aasta tagasi voolanud laava otse koopa südamesse. Sisse saamiseks langesime esmalt hea mitu meetrit mööda logisevat treppi, palusime kõiki maailma jumalaid, et ellu jääda ja jätsime hüvasti päevavalgusega. 

Kahe-kummikuline päris-Liina

Logisev trepp viib jäälossi.

Kunagisest laava liikumisest tekkinud koopaõõnsus. Ühtlasi ka viimane päevavalgus.

Kuidas koopasse pääseda? a) tee nägu et sa ei karda b) seisa sissepääsu ees, mis on läbimõõduga 40x50 cm, tee endiselt nägu et sa ei karda ja korda fraasi "oh my god," sest just Oh-my-god-hole selle sissepääsu nimi ongi c) jäta mõttes hüvasti kõige ja kõigiga, kes/mis sind siin maapealses elus kinni hoiavad d) tee üks korralik köievedu, et jõudu koopa sügavusse e) ära mõtle, kuidas või kas sa ka pärast tagasi saad.

Oh-my-god hole.

Oh-my-god-again hole.

Mida sisse saades teha? a) lülita oma lamp põlema, muidu ei näe sa mõhkugi b) lülita oma oh-my-god suhtumine ohhetamise vastu c) kuula vaikust d) naudi, sest vaatepilt on us-ku-ma-tu. Vaadake ise.

Nii mõndagi seletab silm.

Pimedusest sünnivad lilled.

Taga vasakul lossi jääkuninganna. 

Miks üldse jääkoopasse ronida? Sest sa oled Islandil ja kui sa tulid kogema kõike müstilist, vapustavat ja ilusat, siis täpselt jääkoopasse sa ronima peadki. Kui sa seda siia tegema ei tulnud, siis mõistagi tasub ohutumaid tegevusi eelistada. Ja mida selle kõigega lõpuks peale hakata? Blogi postitus teha muidugi, et ka teie võiksite Islandi-maailma ilust osa saada. Loodame, et saite ka.

T&L

Issand Mývatn

Meie endi seas kogub populaarsust mäng, kus mängijad peavad arvama, kas taamal paistab mägi või pilv. Võitja on see, kes viitsib mäkke/pilvesse üles ronida, või kel on veenvamad argumendid. 

Otsustasime veel Eestis olles (Tõnu vanema õe peale käimisel) endale selleks Islandi-aastaks igaks juhuks tervisekindlustused teha. Ja hea on, et otsustasime, sest loodus on siin sama hullumeelne, et enam üldse ei imestaks, kui ühel hommikul taevast paljaid poisse sadama hakkaks. Nimelt läheb siin õhtul üsna vara pimedaks, mis tähendab, et kõik need kivised kraavid, kuhu sa ei taha, et tuul sind päevalgi viiks, on öösel veelgi hirmutavamad. Ühel õhtul lõpetas Liina tund enne südaööd töö, keeras restorani ukse lukku ja hakkas rõõmsalt (loe: tasakesi maapinda kobades) kodu poole liikuma. Kottpimedas. Üks pisike samm jäi vaid puudu, et oleks sinna meetri sügavusse kivisesse kraavi ninali sisse lennanud. Õnneks takerdus jalg enne kraavi kukkumist kivi taha ja sel õhtul jõudis Liina siiski koju. Teisel õhtul otsustas Tõnu hotellist kohviaparaadiga ruttu restorani juurde kalpsata, kuid kivid jäid ette. Kohvimasin lendas kaarega naaberlinna ja Tõnu jalg sai pika verise haava. Kõige rohkem sai muidugi kannatada Tõnu eneseväärikus, mida ükski kindlustus pole nõus katma (küsisime üle). Igatahes, järgmisel päeval läks Tõnu lõikusele. Pärast pooletunnist operatsiooni võis ta rahulikumalt hingata. Väärikus sai taastatud juukselõikusega. Haav vajas vaid (printsessi)plaastrit.

Pilv või mägi?

Ilmselge mägi

Islandil halloweeni eriliselt ei tähistata. Kuid selle asemel peeti siin maha üks raju talve alguse ball, kus sai tantsida, kooke süüa ja alkoholi sisse smuugeldada. Meie ei saanud neist kahjuks mitte ühtegi teha, sest võistelsime üksteisega, et kumb suudab kauem haige olla. Ja hea on, et haiged oleme. Sest muidu polekski teada saanud, et Island ei ole Eesti. Meie, eestlased, oleme ikka harjunud ka ilmselgelt tõbistena tööl käima, sest raha on ju vaja, ja kodus haige olemise eest ei maksa keegi sulle mõhkugi. Või ehk siiski maksab? Nimelt Islandil on sulle ette nähtud iga kuu haigeks olemiseks 2 päeva. Saja-protsendiliselt tasustatud. Kui neid päevi iga kuu ei kasuta, ole mureta, need ei kao kusagile, vaid hoopis kogunevad omaette ja on alati vajadusel varnast võtta. Tekib nagu tunne, et sinu tervisest päriselt hoolitakse ka.

Islandil teadupoolest poes alkoholi ei müüda. Mis omakorda tähendab, et enne kümmet õhtul poes ees järjekorda pole. Või on selle põhjuseks hoopis see, et poed suletakse hiljemalt kell 18. Ei tea. Kindel on igatahes see, et toidupoodides on selline riiul nagu alkoholiriiul lihtsalt puudu. Samuti puudub müüjate pea kohalt riiul tubakatoodetega. Neidki saab osta kella 18-ni lahti olevatest alkoholipoodidest, mida me siin, Reykjahlidis üleüldse täheldanud pole. Ausalt öeldes oleme siiani kohanud vaid ühte inimest, kes suitsetaks. Poes võib ka tihtipeale juhtuda, et asjad saavad otsa. Näiteks meid on tabanud suur kikerherne-armastus ja ühel hetkel saime aru, et oleme poe lihtsalt tühjaks ostnud. Uut kaupa on oodata enne jõulu. Tegelikult ma natuke liildan, aga naljakas on ikkagi. Samuti, kui rääkida puuviljadest, mida Liina teadupoolest igal kujul ja ajal Eestis sõi, siis siin on nad poes kas a) ilma hinnata b) liiga suure hinnaga c) neid pole. Rohkem variante üldjuhul polegi. Näiteks topsi mustikate eest on siis totaalselt normaalne (pole mõtet kassa ees põlvili langeda ja oh miks oh miks korrutada) välja käia 20 eurot. Ja üks õunake maksab keskelt läbi 2 eurot. Islandlased ise ütlevad selle kohta "oma kehasse investeerimine."

Lumi on vist siiski otsustanud normaalse talve tuleku aja ära oodata. Aga teed on jääs sellegipoolest. 

Me oleme siin igasugu kasulikke omadusi õppinud. Näiteks oskame nüüd peast öelda pea iga meid ümbritseva mäe nime. Ja kui turistid küsivad pizzade nimede hääldust, siis oskame seda ka juba hääldada, nagu islandi karsked mehepojad. Nimelt need kaks, mäed (ja kraatrid ja laavaväljad) ja meie restorani pizzad, kannavad täpselt samasuguseid nimesid.
Rääkides nimedest, siis siin on kõigil hästi tähendusrikkad nimed. Ehk on meil ka, aga nemad peaaegu et tutvustavad end kui Eldu - tulesaar. Nagu see olekski neil teine nimi. Nad on ise oma nimede üle üsna uhked, ja meie oleks ka. Teadupoolest on Björk ehk kask islandi tuntuim artist. Meie aga fänname Sigur Rosi ehk võiduroosi. Pole vist vaja täpsustadagi kumb nimede mängus võitis. Liina näiteks on täitsa islandil kasutusel olev nimi, selle hääldamisega neil probleeme pole. Kuigi ta on hakanud reageerima ka nimele Luna. Aga olgem ausad, enne siia tulekut oli Liina kaks aastat lasteaiakasvataja ja reageerib tõesti igasugusele Liina-sarnasele häälitsusele. Tõnu nimi tekitab siin aga segadust igas toas. Ja kui sinna lisada veel tema rohkete õõ-dega perekonnanimi, siis pööritavad nad silmi vaat rohkem kui meie nende nimede peale.

Luna. Moon. Kuu.

Tony & Luna

Issand talv

Talv on tulnud. Kuid mitte nii nagu meie harjunud oleme. Kujuta ette, et oled Eestis, või kui oledki, siis ära kujuta. Esimene lumi. Sajab vaikselt maha, saad käed taeva poole sirutada ja lund paljastele sõrmedele püüda. Hommikul ärkad üles ja lumest pole enam mälestustki. Nüüd kujuta end Islandile. Lumi sadas meil siin maha öösel, raevukalt aknaid ja uksi täis tuisates. Tuul andis samuti endast parima, et me ikka teaks, et ta olemas on. Lambaid lendas aknast mööda nii palju, et neid loendades võis täitsa magama jääda. Hommikul tõendas tulnud talv oma olemasolu 5 cm paksuse lumekihina kõikjal, millel enne vähegi värvi võis olla. Lambaid ja lumehunnikud enam eristada polnud võimalik. Kui tahad meid selles situatsioonis ette kujutada, siis maali endale järgnev pilt: sügis (mis kestab Islandil täpselt 5 minutit) möödus meie jaoks suhteliselt külmalt, tuul oli suurim vaenlane ja kuumaveeallikad suurimad sõbrad. Teekond tööle võttis aega 2 minutit. Teekonna pikkus 100 m. Kuidas see reaalsuses tundus: 3 km. Siis algas talv, kalendri järgi 26. oktoobril (whaat??). Teekond tööle võtab aega 3 minutit. Teekonna pikkus endiselt 100 m. Aga kuidas see reaalsuses tundub? vähemalt 107 km.

 Linnud lendavad siin lõunamaale kõrvulukustavalt karjudes.

 Mägedel on nii külm, et tõmbavad pilved endale tekiks peale. 

Teine peatükk raamatust Kuidas Islandil tööle jõuda? By T&L. Tõuse kell 7 oma soojast voodist üles ja ürita kiirelt rahmeldades kolm kihti kampsuneid üksteise peale tõmmata, ise samal ajal mitte surnuks külmudes. Pese vihaselt tulise veega hambaid, kirudes ennast, et unustasid ööseks külma vee jooksma jätta, sest nüüdseks on vesi kinni külmunud. Aja esikus endale selga kõik riided, mis sa üldse kohvrisse pakkisid. Ava uks ja ürita see tuult trotsides ka pärast kinni saada. Taaru põlvini lumes kuni jäätunud autoteeni, vaata paremale ja vasakule, kui see sul harjumuseks on,  aga auto alla siin väga jääda ei saa (sest su maja ees on Björki silt, mille peale turistid (ja ka meie ise) seisma jäävad ja pildistama kukuvad) ja seejärel taaru edasi, restoranini.

Mõned tähelepanekud selleks, et ikka kohale jõuaksid: a) katsu silmad lahti hoida, mis sest et lumi neisse sisse tuiskab, muidu kukud kraavi b) roni kraavist välja c) katsu tuulest mitte välja teha, muidu paiskab ta sind kõrvalasuvasse linna d) hääleta teisest linnast tagasi restorani juurde e) jää poolel teel seisma, kalla saabastest ja mütsist lumi välja ja mine edasi f) tõsta korraks pead, et näha poole 8st imelist päikesetõusu otse mägede tagant g) naerata, sest siin on ikkagi ilus.

Need viimased minutid enne lume tõelist pealelendu. 

Viimane karjuva lauluhäälega linnuke. 

Islandlased on täiega lahedad realistid. Nad ei usu uusaastalubadustesse, sest vaevalt, et keegi tõesti mingit lubadust terve aasta pidada suudab. Nemad näiteks annavad lubadused hoopis oktoobris ja peavad seda ainult ühe kuu (täiega kaval, eks). Aga meie oleme veel kavalamad. Kuulsime oktoobrilubaduste andmisest kusagil kuu keskel ja olime ka kohe usinasti valmis mõned lubadused andma. Mida siis lubada, kui elad juba niigi oma unistuste keskel ja võid tööle uisutades minna? Noh, üks võimalus on näiteks lubada, et me õpime islandi keele ära. Aga sellist lollust me loomulikult lubama ju ei hakanud. Og við erum ekki brjálaður! (totaalselt kopeerisin selle siia). Seega lubasime, et ei jää enam naerdes teeservale vaatama, kuidas lambaid talveks lauta aetakse (nii võid lambad totaalselt valesse suunda eksitada ja peremehed on pahased. True story). Lubasime ka, et ei aita kaasa lihatööstuse võidukäigule ja täidame oma pisemaks jäänud kõhte uskumatult kallite juur- ja puuviljadega. (Tõnu vanemad, kui teil tekkis soov Liina maha lüüa, siis a) õnneks on ta liiga kaugel b) Tõnu teeb tööl tihti (meelega?) salaami ja hakkliha pitsasid valesti ja peab need kõik ise ära sööma. Ja ta täidab seda kohustust usinasti. Ja viimaseks lubame jõuluks ilusaid postkaarte kõigile, kes selleks soovi avaldavad. Kui annad endast märku, võid postkaarti kätte saada täpselt jõululaupäeval! Ja see pole veel kõik! Tellides kohe, saad kaasa ka made in Iceland piimašokolaadi. Mm. Kiirustage!

PS! Kui mõtisklete põhjuste üle, miks selles talve postituses ühtegi reaalselt lume pilti ei näe, siis põhjus on suhteliselt veider, aga siiski reaalne. Nimelt raudse tervisega fotograaf Tõnu vandus alla Islandi kliimale ja vindus loendamatuid päevi palavikuga radika kõrval kolme teki all. Miks Liina ei pildistanud, te küsite? Sest ta pidi Tõnu eest ka tööl käima ja fotoka järele haaramisest ei näinud nohuse=norskava Tõnu kõrval magades undki.

PPS! Tänaseks on lumi juba sulanud. Ausalt, siin ei tea hommikul ärgates kunagi arvata, mis aastaaeg seekord akna taga on. Täna hommikul näiteks oli kevad, nüüd õhtul, jälle talv. Issand Island. 

T&L