Teate, mis on Islandil elamise juures kõige hullem? Pakkuge. Usun, et pooled teist pakkusid, et söök. Sest tõsi ta on, et need islandlased söövad lambamunandeid, hai (mädandatud) uimesid ja lamba silmi, nii, et silm ka ei pilgu. Ei lamba ega islandase. Kiidavad takka ka veel. Ülejäänud pool pakuks ehk, et ilm. Aga see ei vasta ka tõele. Kuigi jah, suve jooksul oleme ära jõudnud loendada ei rohkem ega vähem kui 5 sooja päeva. Ja ma isegi ei liialda ega midagi. Aga see pole asja point. Kõige hullem on lihtsalt terve aeg Reykjavikis elada. Elad Islandil küll, aga mingeid tõesti looduslikke kuumaveeallikaid, lund või pööraseid maastikke ei näe. Ainult mäed on pidevalt taamal. Kus neil ikka liikuda.
Kui meil esimene külaline Eestist siin käis ja iga mäe peale kiljatas, siis saime isegi ehmatusega aru, et oleme vahepeal mägedega ära harjunud. Ja see oli esimene vihje, et oleme Reykjaviki liiga kauaks peatuma jäänud. Seega pakkisime kodinad (loe: joped, sallid ja kindla meele) kokku ja sõitsime Golden Circlesse, mida ehk juba eelmisest postitusest lugesite. Kui ei, siis oma viga. Nädal pärast seda ei jäänud ka linnamürasse puhkama, vaid võtsime ette ühe eriti hulljulge oksesõbra unistuse ja sõitsime Islandi lääneossa. Fjordidesse. Oksesõbra sellepärast, et fjordid. Sikk-sakk noh! Ja et asja veel hullemaks teha, pakkisime teiste asjadega kokku ka Tõnu vanemad. Või noh. Nad pakkisid ise end autosse, enne kui jõudsime täpsustada, kuhu täpselt minek on. Ja hea on, et ei jõudnud. Ega nad poleks vist sellest sikk-sakkitamisest just pöördesse läinud. Aga meie igatahes läksime.
Reisiga tegime peaaegu et tiiru peale sellele hullule lääne fjordide rägastikule. Ööbisime täpselt keskel, kus olime suures magamislootuses (loe: Tõnu isa norkab) võtnud hoellis eraldi toad, lihtsalt selleks, et kohapeal avastada end klaasseintega eraldatud tubadest. Jippikajei! Aga uhke oli küll. Ja nad ütlevad, et see on pool võitu.
Kui keegi peaks nüüd tundma, et tahaks ka minna, siis palun väga. Aga tehke enne kindlaks, et teil on piisavalt suur auto, mis teid igast mäest ikka üles viib. Vastasel juhul.. Noh, teate isegi. Kindel on aga see, et islandlased teepiirdeid eriti paigaldada ei viitsi ja lambad lendavad omasoodu üle neile ehitatud aedade.
Me igatahes võtsime vaevaks sõita läbi kõik põhilised turistipunktid mille hulgas nägime juunikuus lund, päikest, vihma ja tuult kogu raha eest. Parimad peatuspaigad on teie ees:
Imetilluke linnake Flateyri, üsna Ida-fjordide südames. Linnas on 10 elumaja, 20 inimest (natuke minimaliseerin), üks toidupood, üks külalistemaja ja otseloomulikult kirik ja ujula.
Mustad nunnud majad üle kogu saare, kuhu tahakski päriseks jääda.
Dynjandi kosk. Üks ägedamaid koski, mida me siiani näinud oleme. Samuti on võimalus täitsa tippu välja matkata.
Raudasandur. Kuldse liivaga rand. Ehk Islandi kontekstis väga imelik. Me jäime tuulise ilma ja ellujäämissoovi tõttu siiski liivast natuke eemale, aga on võimalik ka otse lainetesse jalutada.
Kuidas aga tunned.
Bolafjall kalju. Sinna saab autoga ekstra suurest kaldteest üles sõites elu eest palvetada, ülevad imeilusaid vaateid ja lund sisse ahmida ja mitte mõelda, kuidas alla sõidad. Seiklus missugune.
Skapadalsfjall. Islandi vanim teraslaev, mis siia kinni jäi ja nüüd ise imeilusat vaatepilti pakub.
Kusagil keset teed kõrgel mägede vahel. Selliseid kivist monumente/kuhilaid näed päris palju üle terve Islandi ja vaatama kutsuvad neid spetsiaalsed tähised.
Vaatamisväärsuse tähis.
Need lillad lilled katavad ka Islandi igat serva ja küngast. Toodi siia spetsiaalselt pinnase kvaliteedi parandamiseks sisse. Ja lillad mäed on nii ilusad.
Juba nädala pärast alustame oma suurejoonelist 10ne päevalist reisi saarele ringi peale tegemiseks. Blogi kajastus oleneb interneti kättesaadavusest ja meie laiskusest. Ja ega üks ei välista teist. Igatahes, lugemiseni!
T&L
No comments:
Post a Comment