Issand jõulud

Islandil on ikka üsna suurepärane elada. Kuritegevust siin pole, makse maksad vastavalt teenimisele, igas vanuses inimesed räägivad inglise keelt (ka need 90-aastased vanaprouad, keda teenindades sa tahad islandi keelt rääkivat inimest kutsuda), soe vesi on inimõigus ja lund on üle pea. Aga vahepeal on imelik ka. Näiteks jõulud. Plaanisime olla täisväärtuslikud islandlased (mis sest et keeleõpe on alles alguses) ja teha 24ndal kõik need veidrused kaasa, kuid siis tuli päris elu vahele ja nüüd peate leppima vaid veidruste tipuga. Siin nad on. 

1) 13 Yule Ladsi. Kahtlased täiskasvanud mehed, kes riietavad end katkistesse kudumitesse ja mängivad suuri päkapikke. Eesmärke on neil täpselt nii palju, kui neid endeid, igaühel üks. Nii on näiteks esindatud lambaahistaja, pannivarastaja (eesmärk: pannidelt koorikuid süüa), küünlavarastaja, kausi-lakkuja (et kaussidele ligi pääseda, peidab end kodudes voodi alla (nii hea meel, et meil ainult madrats on)), uksepaugutaja (eriti ablas ilmselgelt öösel) ja aknapiilur. Lastele jätavad nad susside sisse kingitusi või mädanenud kartuleid, olenevalt lapse käitumisest. Kuivõrd need tegelased ka reaalselt olemas on, siis on ka islandlaste suhtumine neisse natuke realistlikum kui päkapikkudesse, ehk neile jäetakse kingituste toomiseks ööseks akna lahti. Kuidas need lapsed surnuks ei külmu, on meile endiselt müsteerium. 

Mädanenud kartul=halb laps

Meil õnnestus Yule Ladsidel isegi külas käia (pildid on siin) aga see ei lõppenud väga hästi. Üks Yule Lads otsustas Liina varastada ja Tõnu otsustas aasta poisssõbra tiitlile kandideerides Liina päästmise asemel seda kõike hoopis pildistada. Õnnestus suurepäraselt. 

2) Gryla. Yule Ladside ema, pooleldi troll, pooleldi inimene, kapjade, sarvede ja 15ne sabaga. Legend ütleb, et Gryla elas oma lastega mägedes, kus toitu nappis. Aga õnneks oli linnas palju pahasid lapsi, kellest kõht hästi täis sai. 

Praeguseks on Gryla juba 200 aastat surnud, kuid no ilmselgelt räägivad vanemad oma lastele, et ta võib siiski iga hetk surnuist üles tõusta. Ja samas leiab Gryla kuju jõulude ajal hirmuäratavalt naermas Kringlani kaubanduskeskusest, lapsed hoiavad sealt heaga eemale. 

3) Jõulukass. Tema sööb (õnneks) vaid kord aastas, kuid ikkagi lapsi. Islandil on nimelt komme, et kõik peavad kingiks saama vähemalt ühe riietuseseme, kes ei saa, leiab end uuel aastal hoopis jõulukassi kõhust.

                   Jõulukass mujal maailmas.      Jõulukass Islandil.

4) Kodude dekoreerimine. Kui tahate isladlaste jõulustatud kodusid ette kujutada, siis mõelge Ameerika kodudele tavalistes jõulufilmides ja lisage sinna veel paar kujukest. Nii saate Islandi jõulude tunde kätte küll. Isegi kõige tagasihoidlikumad kodud on sõna otseses mõttes kaetud kõigega, mis poes saada oli ja mis vähegi jõule meenutas. Väga.. jõulune.

5) Jõuluõhtusöök. Islandlased istuvad lauda 5 minutit enne kuut, panevad teleka käima ja jäävad kõhtude korisedes ootama, kuni kirikukellad täpselt 18 löövad. Siis võib sööma hakata. Mitte mingeid erandeid pole lubatud. Söökideks on põhiliselt (mädandatud) (hapendatud) lihad ja kalad ja imeilus valge linnuke nimega rjupur, kelle söömine jääb meile endiselt arusaamatuks. 

Turistidele tehakse ka suuri jõulubuffeesid, kus sissepääs ühele algab umbes 60 eurost. Pakutakse kõikvõimalike islandipäraseid lihasid, leibasid ja erilisi magustoite. Üsna väärt minna, kui tahad maitseelamust, või oled lihtsalt lumetormi tõttu linna kinni jäänud, nagu meie olime. 

Midagi islandlaste söögilaualt.

6) Jõulumuusika. Islandlastel on oma jõulumuusika küll! Tervelt 2 laulu. Aga seda rohkem on põhjust nende üle uhke olla. Ja neid raadiost kordamööda mängida. Seega kui oled Islandil ette võtnud 8h teekonna autoga, siis parem ära pane raadiot käima, eks, usalda meid. 

7) Kingitused. Neid tehakse siin muidugi ohtralt. Peaaegu sama ohtralt, kui neid poodi tagasi viiakse. Nimelt on täiesti eeldatav, et ühe kingituse poes millegi vajalikuma vastu vahetad. Enamus poode on sellega arvestanud ja võtavad kinke vastu kuni jaanuari esimese nädala lõpuni. Vot kus. 

8) Kuusk. Islandil ei eksisteeri väga sellist asja nagu mets. Ometi armastavad nad sellest 3e puuga metsast need viimasedki endale koju lohistada. Kes ees see täiega mees. Nutikamad toovad koju hoopis tavalise raagus puu ja katavad selle miljoni karraga. Aga miks ka mitte? 

Nutikamad teist on ilmselt aru saanud, et me oleme ümber lokaliseerinud, aga sellest täpsemalt  juba järgmises postituses. Praeguseks on igatahes kindlaks saanud, et kui kellelgi on viimase hetke soov aastavahetuseks Reykjaviki tulla, siis meie juures saab öömaja täitsa kindlalt. 

Seniks aga ilusaid (musti) jõule ja palju head uueks aastaks, 

T&L

Issand islandamine

Laavamets.

Tänasel tormisel hommikul sai meil Islandil kolm kuud elatud. Sellise tähtsa päeva puhul otsustas siinne taevas, et on terve päev roosa, aga meil silm ka enam ei pilgu sellise asja peale. Nii normaalseks on saanud asjad, mida Eestis elades veel ettegi ei osanud kujutada. Nagu näiteks munalõhnalise veega peapesu või turistidele (valede) teejuhiste jagamine. Aga siiski on rohkem asju, mille peale üks meist jälle "Issand Island" ütleb.  See on tõesti imetabane maa, kuid inimesed siin on hullud, süsteemid nii keerulised, et selle jaoks pole isegi piisavalt keerulist iseloomusõna veel loodud ja meie kui turistide ja kohalike vahepealsed olevused, ei suuda jätta kõige peale naermata ja olemast õnnelikud, et just sellise maa valisime. Mõned näited asjadest, mis meid enim issandama panevad:

• Mäed. Nendest ei saa üle ega ümber. Selle mõtte igas mõistes. Nad on imeilusad, nii lumega kui lumeta. Meile tundus nii esimesel Islandil oldud päeval ja tundub ka nüüd, et mäed teevad iga pildi eriliseks. Pildistame neid nii palju, et oleme tõstiselt kaalunud selle blogi teema ja nime muutmist Issand Mägedeks. 
• Need naeruväärselt krussis teed kõrgel mägedes, kus pöördekohad ei ole turvatud (?). Sõidad nagunii närvid sama krussis kui teed, sest maantee on libe ja sula ja lumi ja suvi ühteaegu ja kui pööramise kohal ikka turvaääre asemel on ainult vabalangemise kuristik, siis on ikka issand küll. 

Järves on vesi alati +12C, mis tekitab külmal päeval kilomeetrise udu.

-20 ja talvevõlumaa.

• Nende palgasüsteem. Endiselt pole meil õrna aimugi, miks me saame: a) nii kõrget palka b) palgale lisaks toiduraha c) toidurahale lisaks tasuta pitsasid d) haiguhüvitist 13h eest, millest oleksime töötanud vaid 6h ja e) tormi ajal mitte töötamise eest palka.
• Laguunid. Täiesti tavapärane, et sõidad rahulikult autoga ja järsku vaatad - miski kuskil aurab. Pead siis auto kinni, koorid end paljaks ja lähed suplema. Täiesti normaalne. 
• Hinnad. Väljas söömas käimine on kas luksus või arulagedus, sellest me veel aru saanud pole. Igatahes ühe taldriku hind kiirtoidukohas on minimaalselt 15 eurot. Restorani minna tasub ainult selleks, et vaadata neid inimesi, kes oma 60 euroseid taldrikutäisi viimse tilgani lakuvad. Muidugi tasuta vett võib ka igalpool juua. Ja silmi pööritada.
• Kohvikud. Siin on kummaline komme ühendada kohvikud poodidega. Nagu, olime kergelt üllatunud, kui nägime, et raamatupood ja kohvik on omavahel üks suur pood. Ehk siis võid uusi raamatuid sirvida, neile natuke lattet peale loksutada ja kergema südame (ja rahakotiga) koju minna. Aga tõeliselt üllatusime siis, kui nägime, et telefonipoodki on selle naeruväärsena tunduva trendi üle võtnud. Tellid siis mõnusalt kleepuva kakao vahukoorega ja lähed näpid samal ajal uusimat iphone? Miks? Või on see ehk mingi geniaalne ärinipp, mis paneb kliendi rikutud toote ära ostma? Seega teil ei tasu imestada, kui Islandile tulles näete, et pesupoe riiulite vahel on lauad inimestega, kes sinu rinnahoidjasuuruse ees kohvi joovad. 
• Lambad. Suvel söövad nad rohtu ja talvel söövad lund. Mingi ilm neid ei morjenda. Ja just neid võid tormi ajal akna taga lendamas näha. Hea enne und kokku lugeda.
• Jõulud. Alustades 13st Yule Ladsist, kes lakuvad lusikaid, paugutavad uksi (öösel), varastavad küünlaid/potte/lapsi ja lõpetades Grylaga, Yule Ladside emaga, kes jõulu ajal halvad lapsed ära sööb. Keskele jääb veel väga segadusse ajava nimega jõulukass, kes mitte ei nurru, vaid samuti sööb lapsi, nimelt neid, kellele jõuluks uusi riideid kingitud pole. 
• Coca-cola. Nimelt on Island maailma tabelis esimesel kohal, juues rahvaarvu kohta kõige rohkem seda kahtlast suhkru-ollust. Aga samal ajal ei tunnista nad coca-cola jõuluvana. Ega luba McDonald´seid oma maale. 
• Päike. Hommikul kell 8 ärgates on pime. Lõunal kell 15 koju minnes on pime. Koguaeg on pime. Mis müstilisest 4h valgusest nad siin räägivad?
• Arhitektuur. Peasissepääsud asuvad teisel korrusel. Ja uksed käivad sissepoole. Ehk kui on (jälle) hullumeelne lumetorm, siis ei pea väga põdema, et lumi on ukse täis tuisanud. Saab hoopis rahulikult välja jalutada, ja meie ühekordse maja katuseni tõusnud lume ukse eest ära rookida.
• Lumetorm. Islandlaste jaoks koerailm, eestlaste jaoks Delfi uudis.

Aurav Island.

Islandil elatud kuud: 3

Islandil ujutud kuud korrad: 110

Islandilt tehtud pilte: 3046, mägedest 3000

Küpsetatud pizzasid: 4673, neist söödud 2954

Tõusnud kaal: Liinal +10, Tõnul -10

Tänase kolme kuuga lõppesid ka meie esimesed töölepingud, seega nüüd pakime kotte ja võtame suuna kodu Reykjaviki poole. Tegelikult esialgu lihtsalt nädalaks, et ilma ja maad kuulata. Seega kui peaksite kusagil (delfis) nägema pilte kahest eestlasest, kes on kõrvupidi maa külge jäätunud, siis need oleme ilselgelt meie. Aga kui teil kellelgi peaks mingil põhjusel lumeigatsus olema, siis tulge siia, lund on siin tõesti sõna otseses mõttes kõriauguni. Ja lauguunis on tõeliselt ilus lumehelbeid lugeda, uskuge meid.

T&L

Issand Dimmuborgir

Täiesti naeruväärne on Islandil töötada. Me päriselt ka naersime endale pisarad silma, kui esimese palgatšeki kätte saime. Nimelt. Teadupoolest valmistusime me selleks Islandi-(awesome)-aastaks ääretu kokkuhoiu, ääretult kesise keeleõppe ja ääretult rõõmsa meelega. Oma ääretu kokkuhoiuga suutsime aastaga oma meelest ikka märkimisväärselt palju tuhhe kõrvale panna. Aga teate mis? Me teenisime siin ühe kuuga pea sama palju kui aastaga Eestis töötades suutsime kõrvale panna. (Kuigi me siiski maksime üüri eest ja vahepeal natuke sõime ka. Ja Liina külastas oma hambaarstist hurmurit üsna üks kuni mitu korda. Miinus neli tarkusehammast hiljem lendasime Islandile.) No ajab ikka naerma küll. Seega, esimesel palgapäeval pidime erinevatel ajahetkedel üksteisele meelde tuletama, et me ei tulnud siia raha koguma ja et me tõepoolest tahame sinna hirmkallisse Reykjaviki juba enne jõule elama minna. Aga see selleks. Kui me esimest korda kohvikus käisime, siis me enam ei naernud. Noh, poes ei käi me enam näiteks ammu. Restoranides pidime ka müüjatele pidevalt meelde tuletama, et oleme kohalikud, kes veel keelt ei mõista ja oleme tõesti allahindlust väärt. Kuigi me tegelikult ei ole. Nii et pidime leppima tühja kõhu ja suure numbriga pangakontol. Esimese maailma probleemid?

Soku-soku.

Tööle mineku seiklusi jagub meil siin muidugi endiselt igaks päevaks. Mõni päev vihume restorani uisutades, tehes nende totaalselt etteplaneeritud piruettidega Kaie Kõrbelegi vaat et silmad ette, teine päev jõuame sinna veriste põskedega, olles just katsunud üksteisele silmi ette teha. See pole kunagi hea mõte. Kindel on igatahes, et uisuväli kasvab meie maja ees iga päevaga aina suuremaks, nii et kaalume juba tõsiselt uiskude ostmist. Seiklusi saab jalaga segada ka muidugi tööl. Klientidele pettumuse valmistamise osas oleme üsna tasemel. Ühel korral tegi meiega sõbralikku juttu naine, kes oli pärit Taist. Küsis ka meilt, kust me siis oleme. Vastus "Eesti" ajas teda aga segadusse ja tõi esile uue küsimuse: "Mis riigis see on?" Meie muidugi naersime ja olime igal muul võimalikul viisil ebaviisakad, kaasa arvatud selle suhtes, et teadsime, kus Tai asub. Klient sai ikka tõelise pettumuse osaliseks. Samuti pettusid meis väga familiaarsed mehed Itaaliast, kelle suureks ahastuseks me nende tänutaheks pakutavat veini vastu ei võtnud, ilmselgetel mitte-joomise põhjustel. Aga õnneks on ka üks klient, kes meis kunagi ei pettu. Või õigemini Liinas ei pettu. Viimase on endale nimelt üks kohalik silmarõõmuks valinud ja oma sebimistaktikana kasutab keele õpetamist. Ja selle all pean silmas, et räägib ta Liinaga ainult islandi keeles, nii kaua, kui soovitud asi tellitud saab. Üsna edukas on ta igatahes. Kummas, seda arvake ise. Aga Liina suudab islandikeelseid tellimusi vastu võtta juba küll: pizza suurus, nimi ja Liina telefoninumber.

Igatahes, kui nüüd võrrelda meie elu siin Eesti mugavustsooni eluga, siis oleme ikka päris paljudest asjadest loobunud. Näiteks arvamisest, et kui eile sadas maha 20 cm lund, siis jäelikult nüüd on talv. Ei ole. Homme on suvi (Daah). Kindlasti ka meeste moe jälgimisest. Sest nad kõik kannavad ruudulisi särke, aga iga päev erinevat (kujutage nüüd ette, kuidas avate oma riidekapi ja sealt vaatab ainsate riideesemetena vastu teksapüksid ja 148 ruudulist särki). Samuti oleme loobunud loogilisuse otsimisest. Seda lihtsalt pole. Poes pole asjadel hindu; pank on üks suur labürint, kust punktist a punkti b jõudmiseks pead läbi käima terve tähestiku ja hotellis soovitab administraator sul ekstra linad-tekid ise staffruumist leida. Loobunud oleme ka juustu ning lõhe söömisest. Sest siin on kaks varianti: a) neil pole poes hinda b) neil on nii suur hind, et sa katsud minestamist vältida ja põgened. Ilma juustu ja lõheta. Ning ühel hetkel loobusime raha peale mõtlemast. Sest muidu ei oleks üldse võimalik elu nautida, mida me ju siia ometigi tegema tulime. Võitnud oleme vist siiski rohkem, aga sellest on peale kahte ja poolt kuud veel vist vara rääkida.

Aga üks asi, millest siin igatahes loobuda ei saa, on looduse imetlemine. See muutub iga minutiga ja pole üldse tähelepanu väärt, kui jooksed (loe: ukerdad mööda jääd 7 tundi sadat meetrit ukseni) tuppa fotoka järele ja tagasi jõudes on 2 minutit tagasi suurepärane vaade juba asendunud lumetormiga. Kuigi lumetorm on siin väga suhteline mõiste. Meie jaoks tähendab see raevukat lume igas suunas lendlemist, külma ja toas olemist. Nende jaoks on selline ilm jalgsimatkaks, lühikeste varrukatega pluusi jaoks ja meie üle naermiseks. Väite peale, et õues on päris kõva torm, ütlevad nad, et see on lihtsalt talvine ilm, tormi pole veel te näinud. Eee. Kui te nüüd mingil väga kummalisel põhjusel tahate meile külla tulla, siis olete küll peast vähemalt sama põrunud, kui meie. Palju õnne.

Laavaväli liuvälja ees. Pluss imeilus paikeseloojang keskpäeval (?).

Siilike mäeke udus.

Islandil kipuvad millegipärast need asjad tihtipeale kõige keerulisemat rada pidi minema. Noh, et teed on ühtaegu lumised, porised, jäised ja rohelised (?). Või see, et päkapikud toovad lastele susside sisse tooreid kartuleid, kui need on halvasti käitunud (??). Või, et päkapikud pole mitte päka suuruses, vaid hoopis täis-mehe suuruses, ehk täismehepikud. Või et neil pole jõuluvana, vaid hoopis Gryla, kes pahad lapsed ära sööb (???). Kui sellest veel väheks jäi, siis neil on ka jõulukass, kes on kõike muud kui oma nime väärt. Ta nimelt nurrumise asemel hoopis sööb lapsi, kellele jõuluks uusi riideid ei kingita (????). Peale selle lakuvad need pikad päkapikud pidevalt lusikaid, varastavad kodudest potte-panne ja elavad peidetud linnas, ronides seal kivistunud laava tippudel ja hõisates oma õudsaid laule. Tõeline jõulu imemaa ju.

Islandi päkapikk nimega Hurðaskellir (Door-Slammer), kelle eesmärgiks elus ongi uksi paugutada. Eriti öösel (?).

Järgmine väga pikk päkapikk, kel nimeks Stekkjarstaur (Sheep-Cote Clod) , kes on loodud selleks, et lambaid ahistada (wait, what?).

Meie lemmik mitte-pikk on Þvörusleikir (Spoon-Licker), kes täiesti ilmselgelt murrab kodudesse sisse ja lakub seal lusikaid. Väljaspool tööaaega armastab ta aga meiega jämmida. Päris hea kitarrist teine.

Aga imedemaa on see tule ja jää maa sellegipoolest. Miks? Selleks suudame ette lugeda ikka üsna tõsiselt palju punkte. Nimelt 7. 1) Igas väikeses asulas (ja asulate vahel, kus on populatsioon vähemalt 1, on ujula 2) Sa ei tea kunagi, mida hommikul ärgates aknast võid näha. Kõik aastaajad on esindatud vähemalt korra nädala jooksul 3) Me saaksime Eestisse tagasi tulles minna uisutamise meistriliigasse (on see olemas?). 4) Siin võib iga kuu 2 päeva 100% tasustatult haige olla 5) Laupäeval saab kommi 50% odavamalt osta. 6) Kohalikud on hästi sõbralikud ja tööandja lükkab hommikul sul ukseesise ka lumest puhtaks, kui peaks (jälle) juhtuma, et öise lumetormi "kerge saju" tõttu sa ust avada ei saa. 7) Siin on koopad, kuhu võid omal vastutusel ujuma minna. Ja vesi on seal pluss 43. Onju imeline?

Tahaks iga pildi alla kirjutada, et see pole töödeldud, sest kardan, et te muidu ei usu. Aga päriselt. #Nofilter

Elu on ilus.

PS! Väike vihje, kui keegi teist hulludest peaks praegu mõtlema, et tahaks nüüdsama Islandile sõita ja minna merele vaalu vaatlema. Alusta sellest, et mõtle ümber. Ongi kõik. Okei. Kui sa siiski lähed, siis õpi meie kogemustest: a) pane selga 24 kihti riideid, sest külm pole see just kõige täpsem sõna selle tunde jaoks. b) ära kuula neid teenindajaid, kes ütlevad, et "natuke loksutab." c)kasuta seda aega, kui sul veel hea olla on ja naerata delfiinidele d) katsu neid pildistada ja ära tee loksumisest välja. e) ära roni laevale, kui sul on merehaigus. f) ära roni laevale ka siis, kui sul ei ole merehaigust. g) eemalda 20  kihti riideid, sest süda on paha ja vajad palju värsket õhku. h) oksenda üle reelingu. i) katsu sirgelt horisonti vaadata, et mitte rohkem oksendada, samal ajal kui teised vaalu vaatavad. j) tee nägu, et sa ei pane tähele neid kaneelirulle ja kakaod, mida sulle jagatakse. k) oksenda veel üle reelingu. l) tunne lainete kõikumist vähemalt järgmised 3 päeva. m) ära enam kunagi sellist lollust tee, et ronid talvel laevale. Pmst. Whale watching = wave watching.

Ainus pilt mis me merereisi ajal tegime. Delfiini näed?

PPS! Meil on täiega koduigatsus ja meid hoiavad siin kinni praegu ainult need jubedad päkapikud, kellest raudpolt üks on lennukitelõhkuja ja teine piletiterebija. No tõepoolest. Issand Island.