Issand Lofthellir

Noaga lõigatud mäetipud on siin praegu mägedemoes esikohal.

Laavaväljad on samaaegselt hirmuäratavad ja vapustavad. Kumb ülekaalus on, seda otsustage ise.

Ühel päikeselisel (tegelikult mitte) päeval otsustasime, et nüüd on tulnud meie elus (loe: islandi aastal) kätte aeg, kus tuleb oma elud mängu panna, et näha tõelist ilu. Viskasime siis kasukad selga ja sõitsime kohtuma ühe väga tulipunase habemega islandi mehega, kes meid lahkesti oma jääst kuningriiki viis (ta üldse ei laulnud "Let it go-d"). (Tegelikult see mees oli hull! Päriselt. Pidevalt jäi auto seisma, sest ta nägi jälle mõnda trolli. Ei saa öelda, et ta oleks end eriti häbenenud ja ei saa öelda, et me oleks seda ka eeldanud.) Kõigepealt vabandused vale informatisooni eest, nimelt väitsime siin üks kuni mitu postitust tagasi, et nimi Liina on siin inimeste seas üsna kasutusel olev nimi. Valetasime. See on kasutusel olev nimi küll, kuid hoopis autode seas populaarne. Seega istusime auto-Liinasse sisse ja hakkasime sisemaale sõitma. Sõna kõige otsesemas mõttes üldse üle kivide ja kändude. Või tegelikult üle laava väljapursete ja laavakivimürakate. Liina oli terve retke üsna tubli, vajas vahepeal vaid patsutamist ja suri vaid mõned korrad ära. Jätame teile otsustada, kummast Liinast jutt käib.

 Laavalagendik.

Laavapatsikesed.

 Neljajalgne/veoline auto-Liina

Ühel hetkel jätsime auto-Liina kus seda ja teist, vahetasime saapad naeltega kummarite vastu ja jalutasime üle 4000 aasta tagasi voolanud laava otse koopa südamesse. Sisse saamiseks langesime esmalt hea mitu meetrit mööda logisevat treppi, palusime kõiki maailma jumalaid, et ellu jääda ja jätsime hüvasti päevavalgusega. 

Kahe-kummikuline päris-Liina

Logisev trepp viib jäälossi.

Kunagisest laava liikumisest tekkinud koopaõõnsus. Ühtlasi ka viimane päevavalgus.

Kuidas koopasse pääseda? a) tee nägu et sa ei karda b) seisa sissepääsu ees, mis on läbimõõduga 40x50 cm, tee endiselt nägu et sa ei karda ja korda fraasi "oh my god," sest just Oh-my-god-hole selle sissepääsu nimi ongi c) jäta mõttes hüvasti kõige ja kõigiga, kes/mis sind siin maapealses elus kinni hoiavad d) tee üks korralik köievedu, et jõudu koopa sügavusse e) ära mõtle, kuidas või kas sa ka pärast tagasi saad.

Oh-my-god hole.

Oh-my-god-again hole.

Mida sisse saades teha? a) lülita oma lamp põlema, muidu ei näe sa mõhkugi b) lülita oma oh-my-god suhtumine ohhetamise vastu c) kuula vaikust d) naudi, sest vaatepilt on us-ku-ma-tu. Vaadake ise.

Nii mõndagi seletab silm.

Pimedusest sünnivad lilled.

Taga vasakul lossi jääkuninganna. 

Miks üldse jääkoopasse ronida? Sest sa oled Islandil ja kui sa tulid kogema kõike müstilist, vapustavat ja ilusat, siis täpselt jääkoopasse sa ronima peadki. Kui sa seda siia tegema ei tulnud, siis mõistagi tasub ohutumaid tegevusi eelistada. Ja mida selle kõigega lõpuks peale hakata? Blogi postitus teha muidugi, et ka teie võiksite Islandi-maailma ilust osa saada. Loodame, et saite ka.

T&L

Issand Mývatn

Meie endi seas kogub populaarsust mäng, kus mängijad peavad arvama, kas taamal paistab mägi või pilv. Võitja on see, kes viitsib mäkke/pilvesse üles ronida, või kel on veenvamad argumendid. 

Otsustasime veel Eestis olles (Tõnu vanema õe peale käimisel) endale selleks Islandi-aastaks igaks juhuks tervisekindlustused teha. Ja hea on, et otsustasime, sest loodus on siin sama hullumeelne, et enam üldse ei imestaks, kui ühel hommikul taevast paljaid poisse sadama hakkaks. Nimelt läheb siin õhtul üsna vara pimedaks, mis tähendab, et kõik need kivised kraavid, kuhu sa ei taha, et tuul sind päevalgi viiks, on öösel veelgi hirmutavamad. Ühel õhtul lõpetas Liina tund enne südaööd töö, keeras restorani ukse lukku ja hakkas rõõmsalt (loe: tasakesi maapinda kobades) kodu poole liikuma. Kottpimedas. Üks pisike samm jäi vaid puudu, et oleks sinna meetri sügavusse kivisesse kraavi ninali sisse lennanud. Õnneks takerdus jalg enne kraavi kukkumist kivi taha ja sel õhtul jõudis Liina siiski koju. Teisel õhtul otsustas Tõnu hotellist kohviaparaadiga ruttu restorani juurde kalpsata, kuid kivid jäid ette. Kohvimasin lendas kaarega naaberlinna ja Tõnu jalg sai pika verise haava. Kõige rohkem sai muidugi kannatada Tõnu eneseväärikus, mida ükski kindlustus pole nõus katma (küsisime üle). Igatahes, järgmisel päeval läks Tõnu lõikusele. Pärast pooletunnist operatsiooni võis ta rahulikumalt hingata. Väärikus sai taastatud juukselõikusega. Haav vajas vaid (printsessi)plaastrit.

Pilv või mägi?

Ilmselge mägi

Islandil halloweeni eriliselt ei tähistata. Kuid selle asemel peeti siin maha üks raju talve alguse ball, kus sai tantsida, kooke süüa ja alkoholi sisse smuugeldada. Meie ei saanud neist kahjuks mitte ühtegi teha, sest võistelsime üksteisega, et kumb suudab kauem haige olla. Ja hea on, et haiged oleme. Sest muidu polekski teada saanud, et Island ei ole Eesti. Meie, eestlased, oleme ikka harjunud ka ilmselgelt tõbistena tööl käima, sest raha on ju vaja, ja kodus haige olemise eest ei maksa keegi sulle mõhkugi. Või ehk siiski maksab? Nimelt Islandil on sulle ette nähtud iga kuu haigeks olemiseks 2 päeva. Saja-protsendiliselt tasustatud. Kui neid päevi iga kuu ei kasuta, ole mureta, need ei kao kusagile, vaid hoopis kogunevad omaette ja on alati vajadusel varnast võtta. Tekib nagu tunne, et sinu tervisest päriselt hoolitakse ka.

Islandil teadupoolest poes alkoholi ei müüda. Mis omakorda tähendab, et enne kümmet õhtul poes ees järjekorda pole. Või on selle põhjuseks hoopis see, et poed suletakse hiljemalt kell 18. Ei tea. Kindel on igatahes see, et toidupoodides on selline riiul nagu alkoholiriiul lihtsalt puudu. Samuti puudub müüjate pea kohalt riiul tubakatoodetega. Neidki saab osta kella 18-ni lahti olevatest alkoholipoodidest, mida me siin, Reykjahlidis üleüldse täheldanud pole. Ausalt öeldes oleme siiani kohanud vaid ühte inimest, kes suitsetaks. Poes võib ka tihtipeale juhtuda, et asjad saavad otsa. Näiteks meid on tabanud suur kikerherne-armastus ja ühel hetkel saime aru, et oleme poe lihtsalt tühjaks ostnud. Uut kaupa on oodata enne jõulu. Tegelikult ma natuke liildan, aga naljakas on ikkagi. Samuti, kui rääkida puuviljadest, mida Liina teadupoolest igal kujul ja ajal Eestis sõi, siis siin on nad poes kas a) ilma hinnata b) liiga suure hinnaga c) neid pole. Rohkem variante üldjuhul polegi. Näiteks topsi mustikate eest on siis totaalselt normaalne (pole mõtet kassa ees põlvili langeda ja oh miks oh miks korrutada) välja käia 20 eurot. Ja üks õunake maksab keskelt läbi 2 eurot. Islandlased ise ütlevad selle kohta "oma kehasse investeerimine."

Lumi on vist siiski otsustanud normaalse talve tuleku aja ära oodata. Aga teed on jääs sellegipoolest. 

Me oleme siin igasugu kasulikke omadusi õppinud. Näiteks oskame nüüd peast öelda pea iga meid ümbritseva mäe nime. Ja kui turistid küsivad pizzade nimede hääldust, siis oskame seda ka juba hääldada, nagu islandi karsked mehepojad. Nimelt need kaks, mäed (ja kraatrid ja laavaväljad) ja meie restorani pizzad, kannavad täpselt samasuguseid nimesid.
Rääkides nimedest, siis siin on kõigil hästi tähendusrikkad nimed. Ehk on meil ka, aga nemad peaaegu et tutvustavad end kui Eldu - tulesaar. Nagu see olekski neil teine nimi. Nad on ise oma nimede üle üsna uhked, ja meie oleks ka. Teadupoolest on Björk ehk kask islandi tuntuim artist. Meie aga fänname Sigur Rosi ehk võiduroosi. Pole vist vaja täpsustadagi kumb nimede mängus võitis. Liina näiteks on täitsa islandil kasutusel olev nimi, selle hääldamisega neil probleeme pole. Kuigi ta on hakanud reageerima ka nimele Luna. Aga olgem ausad, enne siia tulekut oli Liina kaks aastat lasteaiakasvataja ja reageerib tõesti igasugusele Liina-sarnasele häälitsusele. Tõnu nimi tekitab siin aga segadust igas toas. Ja kui sinna lisada veel tema rohkete õõ-dega perekonnanimi, siis pööritavad nad silmi vaat rohkem kui meie nende nimede peale.

Luna. Moon. Kuu.

Tony & Luna