Issand talv

Talv on tulnud. Kuid mitte nii nagu meie harjunud oleme. Kujuta ette, et oled Eestis, või kui oledki, siis ära kujuta. Esimene lumi. Sajab vaikselt maha, saad käed taeva poole sirutada ja lund paljastele sõrmedele püüda. Hommikul ärkad üles ja lumest pole enam mälestustki. Nüüd kujuta end Islandile. Lumi sadas meil siin maha öösel, raevukalt aknaid ja uksi täis tuisates. Tuul andis samuti endast parima, et me ikka teaks, et ta olemas on. Lambaid lendas aknast mööda nii palju, et neid loendades võis täitsa magama jääda. Hommikul tõendas tulnud talv oma olemasolu 5 cm paksuse lumekihina kõikjal, millel enne vähegi värvi võis olla. Lambaid ja lumehunnikud enam eristada polnud võimalik. Kui tahad meid selles situatsioonis ette kujutada, siis maali endale järgnev pilt: sügis (mis kestab Islandil täpselt 5 minutit) möödus meie jaoks suhteliselt külmalt, tuul oli suurim vaenlane ja kuumaveeallikad suurimad sõbrad. Teekond tööle võttis aega 2 minutit. Teekonna pikkus 100 m. Kuidas see reaalsuses tundus: 3 km. Siis algas talv, kalendri järgi 26. oktoobril (whaat??). Teekond tööle võtab aega 3 minutit. Teekonna pikkus endiselt 100 m. Aga kuidas see reaalsuses tundub? vähemalt 107 km.

 Linnud lendavad siin lõunamaale kõrvulukustavalt karjudes.

 Mägedel on nii külm, et tõmbavad pilved endale tekiks peale. 

Teine peatükk raamatust Kuidas Islandil tööle jõuda? By T&L. Tõuse kell 7 oma soojast voodist üles ja ürita kiirelt rahmeldades kolm kihti kampsuneid üksteise peale tõmmata, ise samal ajal mitte surnuks külmudes. Pese vihaselt tulise veega hambaid, kirudes ennast, et unustasid ööseks külma vee jooksma jätta, sest nüüdseks on vesi kinni külmunud. Aja esikus endale selga kõik riided, mis sa üldse kohvrisse pakkisid. Ava uks ja ürita see tuult trotsides ka pärast kinni saada. Taaru põlvini lumes kuni jäätunud autoteeni, vaata paremale ja vasakule, kui see sul harjumuseks on,  aga auto alla siin väga jääda ei saa (sest su maja ees on Björki silt, mille peale turistid (ja ka meie ise) seisma jäävad ja pildistama kukuvad) ja seejärel taaru edasi, restoranini.

Mõned tähelepanekud selleks, et ikka kohale jõuaksid: a) katsu silmad lahti hoida, mis sest et lumi neisse sisse tuiskab, muidu kukud kraavi b) roni kraavist välja c) katsu tuulest mitte välja teha, muidu paiskab ta sind kõrvalasuvasse linna d) hääleta teisest linnast tagasi restorani juurde e) jää poolel teel seisma, kalla saabastest ja mütsist lumi välja ja mine edasi f) tõsta korraks pead, et näha poole 8st imelist päikesetõusu otse mägede tagant g) naerata, sest siin on ikkagi ilus.

Need viimased minutid enne lume tõelist pealelendu. 

Viimane karjuva lauluhäälega linnuke. 

Islandlased on täiega lahedad realistid. Nad ei usu uusaastalubadustesse, sest vaevalt, et keegi tõesti mingit lubadust terve aasta pidada suudab. Nemad näiteks annavad lubadused hoopis oktoobris ja peavad seda ainult ühe kuu (täiega kaval, eks). Aga meie oleme veel kavalamad. Kuulsime oktoobrilubaduste andmisest kusagil kuu keskel ja olime ka kohe usinasti valmis mõned lubadused andma. Mida siis lubada, kui elad juba niigi oma unistuste keskel ja võid tööle uisutades minna? Noh, üks võimalus on näiteks lubada, et me õpime islandi keele ära. Aga sellist lollust me loomulikult lubama ju ei hakanud. Og við erum ekki brjálaður! (totaalselt kopeerisin selle siia). Seega lubasime, et ei jää enam naerdes teeservale vaatama, kuidas lambaid talveks lauta aetakse (nii võid lambad totaalselt valesse suunda eksitada ja peremehed on pahased. True story). Lubasime ka, et ei aita kaasa lihatööstuse võidukäigule ja täidame oma pisemaks jäänud kõhte uskumatult kallite juur- ja puuviljadega. (Tõnu vanemad, kui teil tekkis soov Liina maha lüüa, siis a) õnneks on ta liiga kaugel b) Tõnu teeb tööl tihti (meelega?) salaami ja hakkliha pitsasid valesti ja peab need kõik ise ära sööma. Ja ta täidab seda kohustust usinasti. Ja viimaseks lubame jõuluks ilusaid postkaarte kõigile, kes selleks soovi avaldavad. Kui annad endast märku, võid postkaarti kätte saada täpselt jõululaupäeval! Ja see pole veel kõik! Tellides kohe, saad kaasa ka made in Iceland piimašokolaadi. Mm. Kiirustage!

PS! Kui mõtisklete põhjuste üle, miks selles talve postituses ühtegi reaalselt lume pilti ei näe, siis põhjus on suhteliselt veider, aga siiski reaalne. Nimelt raudse tervisega fotograaf Tõnu vandus alla Islandi kliimale ja vindus loendamatuid päevi palavikuga radika kõrval kolme teki all. Miks Liina ei pildistanud, te küsite? Sest ta pidi Tõnu eest ka tööl käima ja fotoka järele haaramisest ei näinud nohuse=norskava Tõnu kõrval magades undki.

PPS! Tänaseks on lumi juba sulanud. Ausalt, siin ei tea hommikul ärgates kunagi arvata, mis aastaaeg seekord akna taga on. Täna hommikul näiteks oli kevad, nüüd õhtul, jälle talv. Issand Island. 

T&L

Issand Akureyri

Heilsa,

Meie töögraafik on sellise "vaba aasta" jaoks üsna suurepärane. Nimelt käime tööl kahe vahetuse kaupa. Üks vahetus päevas. Esimene vahetus algab enne kukke ja koitu hommikusöögi serveerimise ja hotellitubade koristusega, teine vahetus pärastlõunal pizzade tegemise või administratsiooniga, või mõlemaga. Mis siis reaalsusel tähendab, et meil on suhteliselt palju aega oma uut kodumaad avastada. Aa, jaa. Me elame nüüd ametlikult Islandil ja omame reaalselt Islandi aadressit. Mis sest, et seda hääldada ei oska. Samuti oleme terveks aastaks saanud endale töötamiseks vajalikud isikunumbrid, niiet elu on lill jääpurikas. Ühesõnaga, võimalusi aja sisustamiseks on ikka üksjagu, mis sest, et elame üsna maal ja meie naaber (ettevõte) talu pakub hommikukohvi kõrvale lehmade lüpsmise showd (?). Päriselt ka. Ja räägitakse, et see on üsna populaarne.

Taamal sinavad veed laavakivid.

Ühesõnaga. Kui juba siinkandis elada, siis on kõige kindlam koht, kuhu varbaid (ja kõrvu) soendama minna Nature Baths ehk väike Blue Lagoon, mis tegelikult on meie jaoks ikkagi päris suur. Ja kui sa arvad, et koha pealkiri kõlab ilusamalt, kui asi väärt on, siis rohkem sa eksida ei saagi. Aga kindel on see, et pealkiri lõhnab ilusamalt, kui koht ise. Sest kui leiad end peale mitut tundi naturaalselt kuumas vees ligunemist munadest mõtlemast, siis ei tasu üldse imestada. Muust sa seal ei mõtlegi. Aga mitte heas mõttes. Kui meie seal parasjagu just oma nahka mineraliseerisime, hakkas Liina meenutama, mida ta poest vajas. Nimekirjas oli munad. Miks? See on siiani müsteerium. 

Siis võid näiteks ette võtta rattamatka, eeldades muidugi, et sul on: a) maastikuratas, mis sõidab üle kivide, liiva ja auravate aukude b) topeltsall, vähemalt c) naiivsus, mis laseb sul arvata, et kui ilm on tuulevaikne, siis see nii ka 5 minuti pärast on d) piisav kehakaal, mis hoiab su ratast maa peal, samal ajal kui tuul tahab sind kraavi lennutada e) kuumaveeallikas tee peal, et sa ära ei jäätuks ja f) soe kodu, kuhu 8 km hiljem esikusse maha variseda. Kui need lihtsad punktid on täidetud, siis lase aga käia. Meie enam ei lase. 

Linna saab ka minna. See asub meist 99 km kaugusel. Linnulennul 65. See on Akureyri, Islandi suuruselt teisel kohal laiutav linn. Mis on tegelikult ikkagi pisike, aga totaalselt päikesepoolne ja nunnude hipi-tänavatega veepealne paradiis. Reykjahlidist Akureyri saab mööda krussis teid, kõrvad pidevalt lukus, üle 7 mäe ja mere. Sõiduks tasub aega varuda, sest teel võib olla väga palju looduskaadreid, mille puhul leiad end mõtlemad, et issand, Island, seekord sa oled küll end üle photoshopinud. No tõesti. Või siis lambaid, kes kõik on valged, peale selle ühe musta. 

#Nophotoshop

Akureyrist leiad nii palju väga üli armsaid tänavaid, mis suure tõenäosusega tekitavad sinus tunnet, et tahaksid linnas elada või et tahaksid igas nurgapealses kohvikus, ka nendes mis tegelikult ei ole nurga peal, ühe kohvi juua. Aga see mõte mata küll sügavale oma mütsi sisse, sest kohvi või üleüldse söögi eest maksmiseks pead siin oma esimese lapse vanakuradile kinkima. Akureyrist leiad ka suure (ühekorruselise) (üldse kõik majad on siin ühekorruselised, kui need viis kahekorruselist ja kaks kolmekorruselist (?) väja arvata) kaubanduskeskuse, millest leiad kurikuulsa (loe: imeilusa) Islandi brändi 66north. Hindadest soovitan kaarega mööda käia. Tegelt oleks veel parem, kui sa sinna sisse ei astukski. Toeta hoopis julgelt oma nina vastu vaateaknaid ja naerata ilusa vaatepildi üle. Selle üle, mis sulle paistab, mitte selle üle, mis teistele paistab. Ja siis on veel see kurikuulus kirik. Millel astmeid rohkem kui lugeda jõuad, või oskad. 

Kell lõi just pool ükskõik.

Täpselt selline kohvik, mida sa Islandilt leida loodad.

Tegelikult meil on siin Reyhjahlidis ka pisike nunnu muumilinn. Omab (ilmselgelt ülepingutatud hindadega) poodi, postkontorit, panka, turismipunkti ja 107et külalistemaja. Sest miks mitte? 

NING otseloomulikult tasub tulla pizza-restorani. Pizzad on tõesti ülimaitsvad (saatanast su figuurile), restoran kaetud seinamaalingutega mägedest, aknast rohetamas Northern Lightsid või hingematvad päikesetõusud/loojangud, taustamuusikaks Islandi kitarrimuusika ja leti taga naeratamas meie. Võibolla. 

Bliss, 

T&L

Issand Reykjahlid

Tere taas,

Vabandused siit külmalt maalt, et me pole ammu kirjutanud, lihtsalt sõrmed on alatasa nii jäätunud, et raske on trükkida. No hea küll. Katsun vähem valetada. Tegelikult on vahepeal nii palju asju juhtunud, et aeg lendab kiiremini kui me ise ja vaba momenti siia kirjutamiseks tuli ikka tükk aega mööda Islandit taga otsida. Aga näete, üles leidsime! Myvatnis oli. Igatahes. Alustame siis algusest. Ei. Alustame hoopis kõige ebatähtsamast.

Kel arvestus sassi läinud on, siis teadke, et oleme Islandil pesitsenud (vaid) kolm nädalat. Oleme kohtunud nii paljude uute inspireerivate inimestega (üks punkt põhjustest, miks tahtsime siia tulla), oleme korjanud umbes kolme aasta jagu rohkem kartuleid kui seni oma terves elus kokku, oleme näinud hulgi vapustavaid päikeseloojanguid ja iga kord kiljatanud, oleme näinud kolmel korral Northern Lightse ehk Aurora Borealist ehk Virmalisi, oleme käinud nii paljudes kuumaveeallikates/välibasseinides, et arvestus on sassi läinud, oleme söönud 3 nädalat taimetoitu ja pole kumbki kaalu kaotanud (?), oleme oma tallaalused päris kuumaks ajanud (okei. tegelt Island ise ajas. vaata pilti allpool), oleme (peaaegu) harjunud sellega, et kuum vesi haiseb siin nagu väga roiskunud mädamuna ja muuseas, oleme saanud ka oma esimesed tööd. Mida? Jah, te lugesite õigesti.

True story.

Mäkkesõit bussidel on siin üsna 50/50, jõuad üles või veered alla tagasi. 

Et siis. Me saatsime umbes 27 emaili (tegelt täpselt. lugesin ära) Reykjaviki restoranidele, hotellidele ja kohvikutele, olles ülimalt avatud kõigile pakkumistele, alustades nõude pesemisest kuni administratsiooni ja söögi valmistamiseni. Kirjutasime, et võime tööd alustada kasvõi homme, me pole üldse nõudlikud ja kui nad vajavad vaid ühte meist, on ka hästi. Mis te arvate, mitu kohta meile üldse vastasid (loe: ära ütlesid)? Õige vastus on 7. Mingite emailide saatmise käigus otsustasime saata ühe tööotsingu ka Myvatnisse. Ma isegi ei ole kindel, millest see otsus tuli. Okei. Tegelt vist sellest, et nad otsisid töötajaid 2ks ja pooleks kuuks. Ja kuivõrd me tahame Islandil siiski talvel pealinlased olla, siis oli see hea vahemaandumine. Ja arvake, kus me nüüd oleme? Jep. Seda sai juba pealkirjast teada. Saime tööle Myvatnist veits kilomeetreid kaugemale Reykjahlidi Daddi pizzarestorani ja selle alla kuuluvasse hostelisse. Töödeks on kõik need asjad mida te ette kujutada suudate. Pizzade tegemine, andministratsioon, tubade koristamine, nõude pesemine, köögi koristus, inimeste teenindamine, wc-pottide küürimine ja veel sada neli asja. Absoluutselt kõik. Ehk tegelikult täpselt see, mida me Islandilt otsima tulime. Vaheldust ja uusi inimesi. Need on siin absoluutselt esindatud. Jee!

Põhimõtteliselt. Saatsime oma (ilustatud) motivatsioonikirjad ja CV-d Daddi Pizzale neljapäeva õhtul. Tunni pärast tuli nende poolt positiivne kiri tagasi, reedel täpsustasime tööleasumise aega ja saabumise päeva ning pühapäeva hommikul sõitsime bussiga oma uude koju. Niimoodi käivad asjad Islandil. Ja vaadake kui ilusa tausta saatel! Ja teate kuidas veel Islandil asjad käivad? Ei? No lugege siis edasi. Kui peaks juhtuma, et keset mägede alleesid autol rehv katki läheb, siis lihtsalt oota järgmist autot (aga miks ka mitte bussi) peata see ohtralt kätega vehkides, räägi 15 minutit bussijuhiga juttu, lastes tal kutsuda puksiiri, andes oma krediitkaardi info ja lobisedes ilmast ja kõigest muust esmatähtsast, mis sest et buss on rahvast täis ja ilmselgelt graafikust maas ning siis mine tagasi oma autosse ja jää puksiiri ootama. Nii lihtne ongi.

JA! Muideks. Meil on oma kodu. Tegelikult lausa maja. Elutuba koos köögi (ja wifiga), magamistoa, (munalõhnalise veega) vannitoa ja veel viie magamistoaga, mida sel aastaajal kasutatakse vaid nädalavahetustel. See maja on loodud töötajatele, kuid me oleme siin talvel ainsad, kes kohapeal elavad. Mõnel nädalavahetusel tulevad siia paar koolilast taskuraha teenima, siis on majas meil ka seltsi peale üksteise. Et siis veelkord hurraa meile tööde ja oma maja puhul!

Aga ausalt, see tuul on siin küll täiesti halastamatu. Päriselt ka lükkab Liina täiesti teises suunas kui ta minna tahab. Niiet võtame muidu kahe minutilist teekonda tööle ette vähemalt pool tundi varem, ja siis pole ka üldse kindel, et üldse kohale jõuame. VÕI hakkame igal tööpäeval pizzasid sisse loopima, kaalume esimeseks palgapäevaks 109 kg (eraldi) ja ei tunne end enam kunagi tuulest ohustatuna. Kaalume veel variante.

Me tõesti ei jõua siia üldse tihti kirjutada, nagu te ehk olete märganud, aga pilte ja instagrammi võib ikka vahetevahel tšekata, sinna postitame tihedamini.  Vist.

T&L