Tänasel päeval oleme kogunenud siia, et tuua teieni ühe maailma kõige õnnelikuma rahva edulugu. See on ikka suht aegade algusest teada olnud, et Island on heaoluriikide edetabelis pea alati esikohal olnud (viimasel ajal on Norra hakanud ette trügima. Ülbe). Aegade algusest ja Printsessi Päevikutest on ka teada, et Island on nii väike, et kõik tunnevad üksteist; kui siin kunagi ooper külas käis, osales seal 98% rahvastikust, kõik õppisid sõnad pähe ja käisid päev läbi lauldes ringi (lol) ja panga ukse peal on silt, mis lubab sulgemisaegadel raha lihtsalt ukse alt sisse libistada. Reykjavikis on asi siiski veits tsiviliseeritum, paljude turistide tõttu ilmselt, aga näiteks Myvatnis poleks üldse sellise sildi peale imestanud. No tegelt ka. Seal oli näiteks haigla ukse peal silt, mis ütles, et kui sul on ebola viirus, siis ole no hea inimene ja ära sisse tule. Ausalt.
Kui te nüüd küsite, et mis tõestab, et islandlased nii õnnelikud on, siis ütleks, et suht kõik uuringud. Aga siin teile mõned faktid: meeste eluiga on maailmas kõrgeim; inimesed ostavad kõige rohkem raamatuid; õhk on kristall-selge; ainus Nato riik, kus pole relvastatud sõjaväge; mehed ja naised on kõiges vaat et võrdsed; inimesed on väga elava fantaasiaga (enamus Islandi populatsioonist usub haldjatesse ((me oleme suht kindlad, et nad on lihtsalt koguaeg pilves)).)
Muidugi siia kolides arvasid vist islandlased meie kohta, et me oleme pilves, sest kui me oma tagasihoidlikut arvamust nende heaolu kohta jagasime, pommitasid nad meid vastu hoopis viimaste uuringutega, mille kohaselt on Islandi abielulahutuste protsent maailmas esikohal; nii ülikoolid kui ka keskkoolid on tasulised - mis tähendab, et paljud lapsed jäävadki vaid põhiharidusega. Kui te nüüd sattusite segadusse, nagu meie alguses, siis laske me seletame lahti.
Islandil on tõepoolest väga kõrge lahutuste protsent. Miks? Puhtalt sellepärast, et nad ei taha suhtes vireleda. Kui abielu on ikka jama, siis ainult laste pärast kokku ei jääda. Kohtu poolt on asi lihtne - laste hooldusõigus on jagatud. Midagi muud tuleb ette haruharva ja ainult äärmuslikes olukordades. Tõsi ta on, et Islandi mehed, nagu tõelised viikingid, punaste habemete ja raskete saamudega, pole nõrgema soo vastu just teab mis romantilised või vastutulelikud. Uksi üldiselt lahti ei tehta ja lillepoode väga palju ei eksisteeri. Komplimenti kui niisugust vist Islandi keeles üldse olemas ei ole. Muidugi erandid kinnitavad reegleid ja tõelise haruldusena oleme ka kohanud mehi, kes tõesti ka rahva seal oma naisest lugu peavad. Sellegipoolest on lahku minnes kõik lihtne ja loogiline, lapsed tähelepanuta ja ühegi vanemata ei jää ja omavahel suheldakse ka normaalselt edasi.
Samuti on siin väga kõrge sünnituste arv, sest Islandlased arvavad, et laste saamine on tervislik ja neid peaks saama varakult. Pärast sünnitust on ette nähtud riigi poolt vanemapalk üheksaks kuuks. Rõhk sõnal vanemapalk, mitte emapalk. See, kes lapsega koju jääb, on vanemate enda otsustada. Enamasti jäädakse esimeseks kolmeks kuuks koju kõik koos, sealt edasi üks vanem. Kumb, see on täiesti võrdselt esindatud. Mis toob endaga kaasa soovõrdõiguslikku ühe raskematest aspektidest - meestööjõud ei ole mitte kuidagi rohkem eelistatud kui naistööjõud, sest naine ei tähenda automaatselt tööturult lahkujat, kui laps on saadud. Ja see tagab võrdsuse. Üsna populaarne on Islandil oma beebid, alatest poolest aastast, sõime panna. Eestis on see pigem haruldane, siin aga väga populaarne ja läbimõeldud otsus, et mõlemad vanemad saaksid töötada. Eetilise poole pealt muidugi võib erinevate arvamuste omajatel sõjaks minna. Üleüldse beebid on siin hästi iseenesest mõistetavad, loomulik osa elust. Nagu ka rinnaga imetamine ja karjuv beebi restoranis. See kes imelikult vaatab, on ise imelik. Igast väiksemastki kohvikust on võimalik lapse jaoks saada värviraamatuid ja/või mänguasju. Sest lapsed on normaalne osa elust.
Kõige hämmastavam kogu selle mitte-õnnelik-olemise juures on mõistagi see hariduse küsimus. Kuidas saab endale üks nii kõrge sünnituste arvuga riik lubada koolitamata lapsi? Ja miks? Kui Eestis on nüüdsest ka kõrgharidus tasuta, siis Islandil tuleb hakata pappi välja köhima juba oma keskkooliealise lapse koolis käimiseks. Ja summad ei ole väikesed. Kui su vanemad juhuslikult maksta ei saa, siis tuleb minna tööle. Enamus lapsed kasutavad ära koolivaheaegu ja töötavad siis, mis iseenesest polegi ju teab mis hirmus mõte, aga tihtipeale avastatakse töötamise käigus, et haridust nagu polegi vaja ja jäädaksegi tööle. Ja tõepoolest - paljudel noortel ongi vaid põhiharidus. On ka linnakoole, kus keskkooli osa on tasuta, kui nendesse on järjekorrad muidugi pikad ja sisse saamiseks pead kõvasti rabelema.
Mis puutub aga ülikoolidesse, siis tasuta õppekohti tõesti ei ole. Samuti nagu ei ole stipendiume, õpi nii hästi kui tahad ja tasuta õpikuid. Õpikud tuleb igalühel endale isa osta ja hinnad on tõesti märkimisväärsed. Rikkad vanemad plekivad ise oma laste raamatud kinni (kusjuures iga lapse jaoks uued õpikud, sest sisu muutub iga aasta). Niiet karta on, et ka raamatukogud ei suuda sammu pidada. Suurem osa noortest on välja töötanud mentaliteedi, kus terve suvi rabatakse rohkem kui täiskohaga tööd teha, et siis teenitud rahast ülejäänud aasta elada. Rebelid, kellele selline mõtlemine närvidele käib, lähevad tasuta välismaale õppima. Ja hästi teevad, sest näib, et Islandil ei ole see asi veel niipea paranemas.
Muidugi on siin tohutult palju õnne allikaid, nagu looduslik soe vesi ja uskumatu loodus ja haldjad ja trollid ja muud sellised. Aga kas islandlased on kõige õnnelikum rahvas maailmas? No ei tea. Meie oleme Islandil igatahes õnnelikud küll ja usun, et ka kõik need, kes siia reisima tulevad. Ehk terve elu oleks raske just siin elada, aga samas, kus ei oleks raske? Kindel on see, et Island on koht, kus õnn ei peatu pidevalt muutuvas ilmas, vaid inimestes, kes oskavad end selle kõigega nii suurepäraselt kohandada.
T&L
