Ja täiesti märkamatult ongi läbi saanud terve aasta Islandil elamisest. Poole aasta jagu lund, aasta jagu d-vitamiini puudust, miljoneid lambaid ja hobuseid, aastateks ette käidud ujumist, mägironimist, imelisi päikesetõuse ja loojanguid, vapustavaid loodusvaateid, külmetunud sõrmi ning palju palju toredaid tutvusi üle terve maailma. Praeguseks oleme Eestis tagasi olnud juba poolteist nädalat ja avastame seda ilusat (mägedeta maad) justkui uuesti. Kas te olete kunagi päris päris avatud silmadega rabas käinud ja naeratanud suurest rõõmust, sest mustikad kasvavad lihtsalt teeradade kõrval? Ei? Minge ja tehke seda. Kas te olete vaadanud, kui ilus on Eesti lipp? On ju kõige ilusam? Kas te olete naeratanud tänaval jalutades, sest kõik räägivad eesti keeles? See on ju nii võrratu. Mis privileeg on siin elada!
Öeldakse ikka, et hea on eemal olla, kuid veel parem on koju tagasi tulla. Ja vastab tõele. Kuigi Keflavikist lennuki peale minna ja viimast Islandi õhku sisse ahmida oli ütlemata kurb, vihm igast suunast näkku sadamas, oli lennukist välja astudes tunne ikka päris meeliülendav. Õnn näha sõpru, suuremaks sirgunud lapsi ja perekondi üle aasta aja on võimas ja isegi väga eemal olemist väärt.
Mis me Islandilt õppisime? Iseseisvust. Saada kõigega ise hakkama võõras riigis, võõras keeles ja võõraste inimeste seas. Suhtlemist. Uute inimestega tutvumine on nii või naa huvitav, aga kui keel, mida kasutad, on mõlema osapoole jaoks teine keel, siis on seda huvitavam. Samamoodi, olles klienditeenindaja, õpid suhtlust nii, et vähe pole. Kellega mida, kui palju, mis nurga alt, kui palju. Ja see on suurepärane kogemus. Loodust. Loodus on kõikvõimas, ettearvamatu ja halastamatu. Samavõrd kui maaliline ja võrratu. Väärtustamist. Seda, et meil on inimesed, kes küsivad, kuidas meil läheb; seda, et me oleme üksteisel olemas; seda, et meil on võimalus siin olla, selles ajas ja hetkes olla olemas ja olla Islandil; seda, et maailm on nii võrratult ilus. Elu väärtustamist.

Me tahaks panna südamele kõigile noortele, kes seda blogi jälgisid või selleni jõudsid, et minge seiklema! Selleks ei ole vaja palju raha, megahead inglise keele oskust või magistrikraadi. Kui meie saime hakkama, saate teie ka! Sa vajad vaid üheotsapileti raha soovitud unistustemaale, lennukaid ideid, pealehakkamist ja soovi minna. Meil oligi täpselt nii. Kogusime aastakese raha, et kuidagi alguses hakkama saada, unistasime palju, arvasime, et inglise keel ei ole super hästi suus ja lihtsalt läksime. Ja saime suurepäraselt hakkama, võtsime kaasa hindamatud kogemused edaspidiseks eluks, tegime ära oma suure seikluse, igatsesime ja saime aru, kes elus tähtsad on, panime end ja üksteist proovile, seiklesime kogu see aasta ja nautisime oma kogemust palju rohkem kui siia kirjutada jõudsime.
Suured tänud kõigile, kes meie blogi silmas pidasid, häid sõnu ütlesid ja ühendust võtsid. Võtke edaspidi ka! Oleme väga nõus kõigile küsimustele vastama ja aitama nii kuis oskame. Ja minge Islandile! See on maa, mida peab külastama! Meie ausõna, et te ei kahetse.
Aitäh teile,
T&L
Lõpp







































